Koostöö valitsuses Reformiga on olnud hea ja valimiskampaanias oleme kaitsnud ühiselt valitsuses langetatud raskeid otsuseid.
Üllatav oli lugeda tänases Postimehes Mikk Salu artiklis järgnevat tsitaati:
„Viimased kaks nädalat on Reformierakonnale suurimat peavalu põhjustanud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kiire tõus populaarsustabelites.
Veebruari lõpus kahanes kahe valitsuspartei toetusreitingute vahe kõigest paariprotsendiliseks, mispeale Ansipi partei suurendas järsult meediakampaania mahtu ja on üritanud suruda ajakirjandusse IRLi halvustavaid sõnavõtte.“ tsitaadi lõpp.
Selle peale ütleks headele sõpradele reformierakonnast: rahu , ainult rahu! Olen jätkuvalt veendunud, et kõige parem poliitika nendel valimistel on oma seisukohtade selgitamine.
reede, 4. märts 2011
kolmapäev, 16. veebruar 2011
President toetab haldusreformi
President Ilvese sõnul on tal kahju, et haldusreformi vajalikkus pole leidnud väärilist kohta valimisteks valmistuvate erakondade platvormides ja nii pole sellest teemast peaaegu üldse kuulda ka käimasolevas valimiskampaanias.
Olen presidendiga nõus, kuna haldusreform on tugevalt välja toodud vaid IRLi programmis. Tuletan meelde, et me oleme erakond, mis proovis haldusreformi ellu viia ka selle valitsuse ajal, kuid partnerid leidsid selle liiga ebapopulaarse olevat. IRLi teeb murelikuks, et KOVide tulubaas on nõrk ning inimesed, kes igapäevaselt enamuse oma tulumaksust koduvalda maksavad, ei saa üle Eesti tegelikult ühtlast teenust.
"Selle teemaga sisuline tegelemine ja tõele näkku vaatamine valimispäeval hääli juurde ei too. Pigem võtab vähemaks," rääkis riigipea. "Mulle tundub, et halduskorralduse kohendamisest ei taheta rääkida põhjusel, et see jutt on olemuslikult negatiivse tooniga. Sellest on harjutud rääkima loobumiste ja kaotuste võtmes. Et rahvas jääks ilma oma vallast, oma linnast, tükikesest oma identiteedist. Me pole osanud haldusreformist rääkida võitude keeles. Ja siin on süüd kõigil, kellele rahvas on usaldanud elu edendamise Eestis. Väikese valla volikogu liikmega alustades ja presidendiga lõpetades."
Loodan, et uus valitsuskoalitsioon omab julgust IRLi haldusreformi kava ellu viia. Haldusreform ei ole uute piiride tõmbamine ja valdade jagamine vaid sisuline, inimeste elukvaliteeti parandav suur reform. Ja see kava ei kaota inimeste kohalikku identiteeti ega omapära vaid annab neile kvaliteetse teenuse vaatamata elukoha kaugusest peallinnast.
Olen presidendiga nõus, kuna haldusreform on tugevalt välja toodud vaid IRLi programmis. Tuletan meelde, et me oleme erakond, mis proovis haldusreformi ellu viia ka selle valitsuse ajal, kuid partnerid leidsid selle liiga ebapopulaarse olevat. IRLi teeb murelikuks, et KOVide tulubaas on nõrk ning inimesed, kes igapäevaselt enamuse oma tulumaksust koduvalda maksavad, ei saa üle Eesti tegelikult ühtlast teenust.
"Selle teemaga sisuline tegelemine ja tõele näkku vaatamine valimispäeval hääli juurde ei too. Pigem võtab vähemaks," rääkis riigipea. "Mulle tundub, et halduskorralduse kohendamisest ei taheta rääkida põhjusel, et see jutt on olemuslikult negatiivse tooniga. Sellest on harjutud rääkima loobumiste ja kaotuste võtmes. Et rahvas jääks ilma oma vallast, oma linnast, tükikesest oma identiteedist. Me pole osanud haldusreformist rääkida võitude keeles. Ja siin on süüd kõigil, kellele rahvas on usaldanud elu edendamise Eestis. Väikese valla volikogu liikmega alustades ja presidendiga lõpetades."
Loodan, et uus valitsuskoalitsioon omab julgust IRLi haldusreformi kava ellu viia. Haldusreform ei ole uute piiride tõmbamine ja valdade jagamine vaid sisuline, inimeste elukvaliteeti parandav suur reform. Ja see kava ei kaota inimeste kohalikku identiteeti ega omapära vaid annab neile kvaliteetse teenuse vaatamata elukoha kaugusest peallinnast.
teisipäev, 8. veebruar 2011
Ärge muutke Jõksi peibutuspardiks
Sotsid ja Rahvaliit on kasutusele võtnud kampaanianipi, mis kompenseeriks oma lühikest pinki ja sõidaks avaliku elu tegelaste populaarsuse peal. Allar Jõks, kes on olnud kõige suurem erakonnastamise hukkamõistja, on tõmmatud kahe erakonna meelehelitlikku kampaaniasse.
Mul on ettepanek, et sotsid ja rahvaliit võiks Allar Jõksi rahule jätta ning keskenduda sisulistele debattidele. Jõksi ei tohi tõmmata päevapoliitilisse kemplusesse. IRL näeb Jõksi sõltumatu professionaalina kas õiguskantsleri või riigikohtu esimehe ametis. Meie toetus on selleks olemas.
Sotsid, kes on senimaani teisi kritiseerinud peibutuspartide kasutamise pärast, on täna asunud ise samale teele. Europarlamendi liikme Ivari Padari kõrval üritatakse ära kasutada ka Allar Jõksi.
Mul on ettepanek, et sotsid ja rahvaliit võiks Allar Jõksi rahule jätta ning keskenduda sisulistele debattidele. Jõksi ei tohi tõmmata päevapoliitilisse kemplusesse. IRL näeb Jõksi sõltumatu professionaalina kas õiguskantsleri või riigikohtu esimehe ametis. Meie toetus on selleks olemas.
Sotsid, kes on senimaani teisi kritiseerinud peibutuspartide kasutamise pärast, on täna asunud ise samale teele. Europarlamendi liikme Ivari Padari kõrval üritatakse ära kasutada ka Allar Jõksi.
teisipäev, 1. veebruar 2011
Toome Lennarti lennukuse tagasi
Riigi juurde kuulub bürokraatia. See peaks muutma asjad selgeks, üheselt mõistetavaks, et ei tekiks valearusaamu, mida meie ühise raha eest tehakse. Kuid viimaste aastate jooksul on inimesed erinevatelt elualadelt pöördunud küsimusega, kas me ei reguleeri end ise juba liiga üle? Kas meie bürokraatia ei ole juba liiga suureks paisunud, et hakkab reaalset elu lämmatama? Kas me ei kaota oma lennukust? Lennartmerilikku lennukust.
Kõikvõimalikele nõuetele ja aruandlusele vastamine muutub reaalsete küsimustega tegelevatele inimestele juba ülejõu käivaks ning hakkab pidurdama loomulikku arengut. Ma ei räägi siin riigihangetest, milles osalemine nõuab juba väga kõrgetasemelist juriidilist analüüsi. Ma räägin eelkõige kodanikualagatusest ning kolmandast sektorist, millel puudub heade ideede ellu viimiseks ressurss bürokraatiaga võitlemiseks.
Ma räägin oma kogemusest.
Olen viimasel ajal oma lastekoduga seoses kogenud riigipoolset tohutut bürokraatiat nii, et laste eest tegelikuks hoolitsemiseks ei jätku töötajatel enam aega. Mitu inimest tegeleb vaid paberite täitmise ning vaidlemisega, kas kõik vastab normidele. Paberimajanduse taga ei nähta enam reaalseid lapsi, inimesi, kellest me peaksime kasvatama riigile lojaalsed ja haritud kodanikke. Laps on kujunemas üheks ekselitabeli reaks ja paindlikud lahendused kaovad. Ja see on vaid pisikene lastekodu Tartus.
Äkki oleme ennast ise ülereguleerinud ja standardiseerinud ning peaksime riigis läbi viima nn euroauditi. Miks euroauditi? Kuna tavaliselt viidatakse euronõuetele, mis aga lähemal uurimisel osutub meie endi liigseks püüdlikuseks. Võibolla püüame me ise olla suuremad katoliiklased kui paavst ise, täites ja täiendades kõikvõimalikke regulatsioone.
Ma ei süüdusta siin ametnikke, kes peavadki usinalt täitma kehtivaid seadusi, määrusi ja korraldusi. Teatavasti ei ole ka ametniku leib enam nii pikk ja kindel kui mõned aastad tagasi ning hea ametnik peab täitma kõiki neid ettekirjutusi.
Minu ettepanek on sõnades lihtne kuid teostamiseks vajab see suurt pingutust. Eesti riik peaks läbi viima nn Euroauditi, vaadates üle kõikvõimalikud regulatsioonid, nende keerukuse ning vastavuse tegelike eluliste vajadustega. See on suur töö, kuid seni kiiresti ja efektiivselt tegutsenud väikeriik on muutumas aeglaseks bürokraatlikuks Euroopa riigiks. Erakorralised ja uudsed lahendused kaotavad elujõu ning ei saa kunagi teoks. Me oleme muutumas põhjalikult reguleeritud, bürokraatlikult igavaks ja halliks. Me kaotame oma lennu ja võlu, mis meid viimase paarikümne aasta jooksul on iseloomustanud. Veel praegugi on hea kuulata lugusid, kui loovalt näiteks üheksakümnendate alguses Lennart Meri meeskond töötas. Sellist lennukust oleks meile tagasi vaja.
Kõikvõimalikele nõuetele ja aruandlusele vastamine muutub reaalsete küsimustega tegelevatele inimestele juba ülejõu käivaks ning hakkab pidurdama loomulikku arengut. Ma ei räägi siin riigihangetest, milles osalemine nõuab juba väga kõrgetasemelist juriidilist analüüsi. Ma räägin eelkõige kodanikualagatusest ning kolmandast sektorist, millel puudub heade ideede ellu viimiseks ressurss bürokraatiaga võitlemiseks.
Ma räägin oma kogemusest.
Olen viimasel ajal oma lastekoduga seoses kogenud riigipoolset tohutut bürokraatiat nii, et laste eest tegelikuks hoolitsemiseks ei jätku töötajatel enam aega. Mitu inimest tegeleb vaid paberite täitmise ning vaidlemisega, kas kõik vastab normidele. Paberimajanduse taga ei nähta enam reaalseid lapsi, inimesi, kellest me peaksime kasvatama riigile lojaalsed ja haritud kodanikke. Laps on kujunemas üheks ekselitabeli reaks ja paindlikud lahendused kaovad. Ja see on vaid pisikene lastekodu Tartus.
Äkki oleme ennast ise ülereguleerinud ja standardiseerinud ning peaksime riigis läbi viima nn euroauditi. Miks euroauditi? Kuna tavaliselt viidatakse euronõuetele, mis aga lähemal uurimisel osutub meie endi liigseks püüdlikuseks. Võibolla püüame me ise olla suuremad katoliiklased kui paavst ise, täites ja täiendades kõikvõimalikke regulatsioone.
Ma ei süüdusta siin ametnikke, kes peavadki usinalt täitma kehtivaid seadusi, määrusi ja korraldusi. Teatavasti ei ole ka ametniku leib enam nii pikk ja kindel kui mõned aastad tagasi ning hea ametnik peab täitma kõiki neid ettekirjutusi.
Minu ettepanek on sõnades lihtne kuid teostamiseks vajab see suurt pingutust. Eesti riik peaks läbi viima nn Euroauditi, vaadates üle kõikvõimalikud regulatsioonid, nende keerukuse ning vastavuse tegelike eluliste vajadustega. See on suur töö, kuid seni kiiresti ja efektiivselt tegutsenud väikeriik on muutumas aeglaseks bürokraatlikuks Euroopa riigiks. Erakorralised ja uudsed lahendused kaotavad elujõu ning ei saa kunagi teoks. Me oleme muutumas põhjalikult reguleeritud, bürokraatlikult igavaks ja halliks. Me kaotame oma lennu ja võlu, mis meid viimase paarikümne aasta jooksul on iseloomustanud. Veel praegugi on hea kuulata lugusid, kui loovalt näiteks üheksakümnendate alguses Lennart Meri meeskond töötas. Sellist lennukust oleks meile tagasi vaja.
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Vastused IRLi emapensioni kohta
Kuna IRLi emapension on saanud suurt tähelepanu ja esitatakse palju küsimusi, siis allpool oleme proovinud nendele vastata. Kellel huvi, see lugegu:
MIS ON EMAPENSION
Kas meie pensioniarvestuses on pensioni suurus seotud laste arvuga?
Mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata üldse. Hetkel saab 5 või enamat last kasvatanud üks vanem 5 aastat varem pensionile, vähemalt kolm aastat kasvatanu 1 aasta varem. Enne 1999 aastat arvestati staazhi hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt kui last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või peres hooldaja. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.
Mis on emapension?
Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse.
Kui suur on emapension?
Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt.
Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aastakoefitsendi 1,0 korrutis 3-ga. Hetkel on aastakoefitsendi väärtus 67,94 krooni. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991 aastat, pensionilisana emapensioni, mille suurus oleks aastas:
Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsendi 1,0 väärtus)x 12 (12 kuud)=4891,68 krooni aastas.
2010 aasta keskmine pension on 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa.
Arvestuslikult:
1 lapse ema 2445,84 krooni aastas
2 lapse ema 4891,68 krooni aastas (1 kuu keskmine vanaduspension)
3 lapse ema 7337,52 krooni aastas
4 lapse ema 9783,36 krooni aastas (2 kuu keskmine vanaduspension)
5 lapse ema 12229,2 krooni aastas
6 lapse ema 14675,04 krooni aastas (nelja kuu keskmine vanaduspension)
7 lapse ema 17120,88 krooni aastas.
Kas ka tänased pensionäridest emade pensioni suurus muutub?
Tänaste pensionäride puhul saab üks lapsevanematest 2 pensionistaazhi täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991 aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis võrdsustatud erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel.
Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaazhi täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt 1 pensionistaazhi täisaasta väärtuses pensionilisa.
See oleks aastas vähemalt:
1 lapse vanemal 815,28 krooni aastas
2 lapse vanemal 1630,56 krooni aastas
3 lapse vanemal 2445,84 krooni aastas
4 lapse vanemal 3261,12 krooni aastas
5 lapse vanemal 4076,4 krooni aastas
6 lapse vanemal 4891,68 krooni aastas
7 lapse vanemal 5706,96 krooni aastas.
Miks me emapensioni teeme?
1) see on õiglane, sest võrdsustab erinevate põlvkondade panuse laste kasvatamisel,
2) see mõjutab positiivselt sündimuskäitumist ja seeläbi suurendab pensionivara ja lahendab ühiskonna vananemisega seotud riske
3) see on õiglane, et kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö.
Kas isad seda ei saa?
Seaduse järgi on emapenisoni õigus emal. Ema ja isa saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust.
Millal emapension hakkaks kehtima?
Kui IRL saab valimistel piisava toetuse, siis jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.
Kui suured on emapensioni kulud riigieelarvele?
Emapensioni kulud riigieelarvele on 2012 aastal kuni 300 miljoni krooni. 30 aasta jooksul suurenevad emapensioni väljamaksmiseks tehtavad kulud riigieelarves mitte vähem kui 800 miljoni kroonini, arvestades kulusid tänase pensioniarvestuse aastakoefitsendi väärtuses.
Mis rahast seda makstakse?
Emapensioni makstakse riigieelarvest ning emapensioni kulud jäävad riigikontrolli poolt prognoositud maksutulude kasvu piiresse aastail 2011-2015.
Kas emapensioni on kehtestatud teistes riikides?
Sellisel moel oleks Eesti pensionisüsteemi täiendus ainulaadne. Üldiselt on Euroopas kolm alternatiivi: maksta ülalpeetavate eest pensionärile lisa, lapsevanem saab varem pensionile või lapsehoolduse aega arvestatakse staazhi. Meie ettepanek oleks täiendav: maksta sihtotstarbelise riigieelarvelise sotsiaaltoetusena emapensioni. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muuhulgas sündimuskäitumist.
Kes saavad emapensioni?
1.Emapensioni saavad vanaduspensioni saavad emad.
2.Emapensionile oleks õigus ka lapsendajal, eestkostjal ja kasuperel.
3.Samuti arvestatakse emapensioni pensionilisana eelpensionäridele ning töövõimetuspensionäridele sarnaselt nende tänasele pensioni kujunemisele, võttes aluseks, et neil on iga lapse pealt 3 arvestuslikku pensionistaazhi täisaastat lisaks. Emapensioni makstakse neile samas suuruses, kuipalju nad praeguses pensioniarvestuses saavad 3 pensioniarvestuse täisaasta eest reaalselt pensioni.
Kas emapensioni saab inimene, kes on lapsed hüljanud?
Ei saa. Emapensioni ei saaks ema, kui ta on vanemlikest õigustest loobunud või talt on need ära võetud või ta tegelikust lapse kasvatamisest loobunud.
Kas emapension mõjutab tänaste pensionäride pensionikindlustuse vara?
Ei mõjuta mitte mingil määral. Emapensioni makstakse riigieelarvest.
Kas see rikub soolist võrdõiguslikkust?
Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse direktiivides on jäetud erandi tegemise võimalusi, millest üks ongi laste kasvatuse seos pensioniõiguse tekkega. Seega ei ole emapension vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Kas emapensioni ideed on ka varem Eestis arutatud?
1997 aastal Vabariigi valitsuse heaks kiidetud Pensionireformi kontseptsioon sisaldas ühe selge mõttena seisukohta, et alates 2020 aastast viiakse riiklik vanaduspension sõltuvusse laste arvust..2006 aastal prof. Lauri Leppik ja Britt Veidemann Praxise uuringus laste arvu mõjust pensionile on pakkunud oma mudeli kuidas siduda pension laste arvuga, juhtides tähelepanu, et praegu toimub riiklikus pensionisüsteemis generatsioonisisene ümberjaotus paljulapselistelt ühelapselistele ja lastetutele.
MIS ON EMAPENSION
Kas meie pensioniarvestuses on pensioni suurus seotud laste arvuga?
Mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata üldse. Hetkel saab 5 või enamat last kasvatanud üks vanem 5 aastat varem pensionile, vähemalt kolm aastat kasvatanu 1 aasta varem. Enne 1999 aastat arvestati staazhi hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt kui last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või peres hooldaja. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.
Mis on emapension?
Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse.
Kui suur on emapension?
Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt.
Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aastakoefitsendi 1,0 korrutis 3-ga. Hetkel on aastakoefitsendi väärtus 67,94 krooni. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991 aastat, pensionilisana emapensioni, mille suurus oleks aastas:
Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsendi 1,0 väärtus)x 12 (12 kuud)=4891,68 krooni aastas.
2010 aasta keskmine pension on 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa.
Arvestuslikult:
1 lapse ema 2445,84 krooni aastas
2 lapse ema 4891,68 krooni aastas (1 kuu keskmine vanaduspension)
3 lapse ema 7337,52 krooni aastas
4 lapse ema 9783,36 krooni aastas (2 kuu keskmine vanaduspension)
5 lapse ema 12229,2 krooni aastas
6 lapse ema 14675,04 krooni aastas (nelja kuu keskmine vanaduspension)
7 lapse ema 17120,88 krooni aastas.
Kas ka tänased pensionäridest emade pensioni suurus muutub?
Tänaste pensionäride puhul saab üks lapsevanematest 2 pensionistaazhi täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991 aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis võrdsustatud erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel.
Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaazhi täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt 1 pensionistaazhi täisaasta väärtuses pensionilisa.
See oleks aastas vähemalt:
1 lapse vanemal 815,28 krooni aastas
2 lapse vanemal 1630,56 krooni aastas
3 lapse vanemal 2445,84 krooni aastas
4 lapse vanemal 3261,12 krooni aastas
5 lapse vanemal 4076,4 krooni aastas
6 lapse vanemal 4891,68 krooni aastas
7 lapse vanemal 5706,96 krooni aastas.
Miks me emapensioni teeme?
1) see on õiglane, sest võrdsustab erinevate põlvkondade panuse laste kasvatamisel,
2) see mõjutab positiivselt sündimuskäitumist ja seeläbi suurendab pensionivara ja lahendab ühiskonna vananemisega seotud riske
3) see on õiglane, et kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö.
Kas isad seda ei saa?
Seaduse järgi on emapenisoni õigus emal. Ema ja isa saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust.
Millal emapension hakkaks kehtima?
Kui IRL saab valimistel piisava toetuse, siis jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.
Kui suured on emapensioni kulud riigieelarvele?
Emapensioni kulud riigieelarvele on 2012 aastal kuni 300 miljoni krooni. 30 aasta jooksul suurenevad emapensioni väljamaksmiseks tehtavad kulud riigieelarves mitte vähem kui 800 miljoni kroonini, arvestades kulusid tänase pensioniarvestuse aastakoefitsendi väärtuses.
Mis rahast seda makstakse?
Emapensioni makstakse riigieelarvest ning emapensioni kulud jäävad riigikontrolli poolt prognoositud maksutulude kasvu piiresse aastail 2011-2015.
Kas emapensioni on kehtestatud teistes riikides?
Sellisel moel oleks Eesti pensionisüsteemi täiendus ainulaadne. Üldiselt on Euroopas kolm alternatiivi: maksta ülalpeetavate eest pensionärile lisa, lapsevanem saab varem pensionile või lapsehoolduse aega arvestatakse staazhi. Meie ettepanek oleks täiendav: maksta sihtotstarbelise riigieelarvelise sotsiaaltoetusena emapensioni. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muuhulgas sündimuskäitumist.
Kes saavad emapensioni?
1.Emapensioni saavad vanaduspensioni saavad emad.
2.Emapensionile oleks õigus ka lapsendajal, eestkostjal ja kasuperel.
3.Samuti arvestatakse emapensioni pensionilisana eelpensionäridele ning töövõimetuspensionäridele sarnaselt nende tänasele pensioni kujunemisele, võttes aluseks, et neil on iga lapse pealt 3 arvestuslikku pensionistaazhi täisaastat lisaks. Emapensioni makstakse neile samas suuruses, kuipalju nad praeguses pensioniarvestuses saavad 3 pensioniarvestuse täisaasta eest reaalselt pensioni.
Kas emapensioni saab inimene, kes on lapsed hüljanud?
Ei saa. Emapensioni ei saaks ema, kui ta on vanemlikest õigustest loobunud või talt on need ära võetud või ta tegelikust lapse kasvatamisest loobunud.
Kas emapension mõjutab tänaste pensionäride pensionikindlustuse vara?
Ei mõjuta mitte mingil määral. Emapensioni makstakse riigieelarvest.
Kas see rikub soolist võrdõiguslikkust?
Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse direktiivides on jäetud erandi tegemise võimalusi, millest üks ongi laste kasvatuse seos pensioniõiguse tekkega. Seega ei ole emapension vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Kas emapensioni ideed on ka varem Eestis arutatud?
1997 aastal Vabariigi valitsuse heaks kiidetud Pensionireformi kontseptsioon sisaldas ühe selge mõttena seisukohta, et alates 2020 aastast viiakse riiklik vanaduspension sõltuvusse laste arvust..2006 aastal prof. Lauri Leppik ja Britt Veidemann Praxise uuringus laste arvu mõjust pensionile on pakkunud oma mudeli kuidas siduda pension laste arvuga, juhtides tähelepanu, et praegu toimub riiklikus pensionisüsteemis generatsioonisisene ümberjaotus paljulapselistelt ühelapselistele ja lastetutele.
Jürgenile
Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi needis maapõhja IRLi idee kehtestada kõikidele emadele laste kasvatamise väärtustamiseks emapensioni. Jürgeni arvates on see idee rahapoliitiliselt vastutustundetu ja ka teostamatu samaaegselt sooviga hoida riigieelarve tasakaalus.
Nii. IRLi emapension maksab 2012. aastal 19 miljonit krooni, vanas rahas umbes 300 miljonit krooni. IRLi idee järgi hakkaks riik kõigile emadele, ka praegustele pensionäridele, maksma pensionilisa. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni ehk 13. pensioni lisaks. Nelja lapse pealt teeks see juba kaks lisapensioni aastas. Me arvame, et see kulutus on põhjendatud, sest laste kasvatamine on rahva tulevikku arvestades vastutusrikkamaid töid ja seda peab väärtustama.
Reformierakonna agressiivne reaktsioon näitab, et tegu on igati õige asjaga. Miks?
Tasub meenutada, kuidas Eesti sai emapalga. 1999. aasta valimistel tuli Isamaaliit välja emapalga ideega, kuid Reformierakond tegi selle koalitsiooniläbirääkimistel maatasa. Peaaegu samade argumentidega, mida kasutab täna Jürgen Ligi.
Siiski kehtestati 2004. aastast Juhan Partsi valitsuse poolt koos Reformierakonnaga tänaseni edukalt toiminud emapalga süsteem. Tänaseks on emapalgast kujunenud kõige kallim peremeede, mis võtab 2011. aasta riigieelarvest 170 miljonit eurot (2,66 miljardit krooni). Emapension võtab riigieelarvest oluliselt vähem vahendeid. Meie arvestuste järgi 2012. aastal kuni 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot), mis on meie riigile jõukohane. Küsimus on selles kas riik väärtustab emasid.
Minu soovitus Reformierakonnale ja rahandusministrile oleks enne suuremat sõimamist rahulikult paar korda sisse hingata ning analüüsida, kas emasid laste kasvatamise töö eest väärtustada või mitte. Selleks oleme teinud põhjaliku analüüsi, mis asi IRLi emapension on ja kui palju see riigile maksma läheb. Olen kindel, et meil on järgmist koalitsioonilepingut tehes võimalik Reformierakonnaga kokkuleppele jõuda, et emasid tuleb siiski väärtustada. Nii, nagu me oleme seda seni ka teinud.
Jürgen, siit saab emapensioni kohta rohkem lugeda.
Nii. IRLi emapension maksab 2012. aastal 19 miljonit krooni, vanas rahas umbes 300 miljonit krooni. IRLi idee järgi hakkaks riik kõigile emadele, ka praegustele pensionäridele, maksma pensionilisa. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni ehk 13. pensioni lisaks. Nelja lapse pealt teeks see juba kaks lisapensioni aastas. Me arvame, et see kulutus on põhjendatud, sest laste kasvatamine on rahva tulevikku arvestades vastutusrikkamaid töid ja seda peab väärtustama.
Reformierakonna agressiivne reaktsioon näitab, et tegu on igati õige asjaga. Miks?
Tasub meenutada, kuidas Eesti sai emapalga. 1999. aasta valimistel tuli Isamaaliit välja emapalga ideega, kuid Reformierakond tegi selle koalitsiooniläbirääkimistel maatasa. Peaaegu samade argumentidega, mida kasutab täna Jürgen Ligi.
Siiski kehtestati 2004. aastast Juhan Partsi valitsuse poolt koos Reformierakonnaga tänaseni edukalt toiminud emapalga süsteem. Tänaseks on emapalgast kujunenud kõige kallim peremeede, mis võtab 2011. aasta riigieelarvest 170 miljonit eurot (2,66 miljardit krooni). Emapension võtab riigieelarvest oluliselt vähem vahendeid. Meie arvestuste järgi 2012. aastal kuni 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot), mis on meie riigile jõukohane. Küsimus on selles kas riik väärtustab emasid.
Minu soovitus Reformierakonnale ja rahandusministrile oleks enne suuremat sõimamist rahulikult paar korda sisse hingata ning analüüsida, kas emasid laste kasvatamise töö eest väärtustada või mitte. Selleks oleme teinud põhjaliku analüüsi, mis asi IRLi emapension on ja kui palju see riigile maksma läheb. Olen kindel, et meil on järgmist koalitsioonilepingut tehes võimalik Reformierakonnaga kokkuleppele jõuda, et emasid tuleb siiski väärtustada. Nii, nagu me oleme seda seni ka teinud.
Jürgen, siit saab emapensioni kohta rohkem lugeda.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Mul on ettepanek
Lugedes kurb-haledat uudist Keskerakonna "Tõekomisjoni" komejandi tulemuste kohta tuli tunne, et ega ei jõua kaua seda piinlikku ja kogu Eesti poliitikat häbistavat jama taluda.
Ja selle võimendamisel ei ole väike osa ka meedial. Miks peab Eesti inimene vaatama Rahvusringhäälingust Venemaa mõjuagendi vassivat intervjuud vana-aasta õhtul enne presidendi kõnet ja selle kõik oma taskust maksudega kinni maksma?
Mul on ettepanek:
Kõik need, kes arvavad, et Eesti rahvusriik on parim lahendus meie kultuuri, keele ja rahvuse püsimiseks, võiksid leppida kokku igasuguse koostöö vältimiseks nendega, kes seda ohustavad.
Võiks sõlmida kokkuleppe, et Edgar Savisaare ja tema käsilastega Keskerakonnast mingit koostööd ei tehta. Kokkuleppe reaalse täitmise tagab see, kui kõik sellega liitunud lihtsalt ignoreerivad Edgar Savisaart ja tema käsilasi.
Eesti ei ole enesestmõistetav asi. Selle säilimise nimel tuleb iga päev tööd teha, kuna väikese rahvaoma riik on maailmas erand, mitte reegel.
Tuleks lihtsalt meelde tuletada, mis Eestiga juhtus 1940. aastal. Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti "vabatahtlikult" NSVLiidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.
Selle ühiskondliku lepingu sõlmimiseks ei pea hakkama midagi alla kirjutama, vaid igaüks võiks selle enda jaoks ise ära otsustada. Kuigi ka praegu on kindel, et Edgar Savisaarest ei saa enam kunagi peaministrit, ministrit või presidenti, võiks sellise leppe siiski sõlmida.
Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.
Ja selle võimendamisel ei ole väike osa ka meedial. Miks peab Eesti inimene vaatama Rahvusringhäälingust Venemaa mõjuagendi vassivat intervjuud vana-aasta õhtul enne presidendi kõnet ja selle kõik oma taskust maksudega kinni maksma?
Mul on ettepanek:
Kõik need, kes arvavad, et Eesti rahvusriik on parim lahendus meie kultuuri, keele ja rahvuse püsimiseks, võiksid leppida kokku igasuguse koostöö vältimiseks nendega, kes seda ohustavad.
Võiks sõlmida kokkuleppe, et Edgar Savisaare ja tema käsilastega Keskerakonnast mingit koostööd ei tehta. Kokkuleppe reaalse täitmise tagab see, kui kõik sellega liitunud lihtsalt ignoreerivad Edgar Savisaart ja tema käsilasi.
Eesti ei ole enesestmõistetav asi. Selle säilimise nimel tuleb iga päev tööd teha, kuna väikese rahvaoma riik on maailmas erand, mitte reegel.
Tuleks lihtsalt meelde tuletada, mis Eestiga juhtus 1940. aastal. Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti "vabatahtlikult" NSVLiidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.
Selle ühiskondliku lepingu sõlmimiseks ei pea hakkama midagi alla kirjutama, vaid igaüks võiks selle enda jaoks ise ära otsustada. Kuigi ka praegu on kindel, et Edgar Savisaarest ei saa enam kunagi peaministrit, ministrit või presidenti, võiks sellise leppe siiski sõlmida.
Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.
Tellimine:
Postitused (Atom)