Vastuseks Reformierakonnale elatisabi fondi teemal

Reformierakonna vastuseis riikliku elatisabi fondi loomisele ei tule üllatusena, kuna neid tegelikult ei huvita, kuidas üksinda last kasvatavate vanemate perede lapsed tegelikult hakkama saavad.

IRLi algatatud elatisabi fond tagaks üksikvanema lapsele talle määratud elatisraha igakuise laekumise ning samas nõuaks kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi kasutades selle elatise maksmisest kõrvalehoidvalt vanemalt välja.

Fakt on, et üksikvanema leibkonnas elab täna iga neljas Eesti laps. Need on 2012. aasta rahvastikuloenduse andmed. Fakt on ka see, et üksikvanema perede lastest elavad suhtelises vaesuses 41 protsenti ja absoluutses vaesuses koguni 23 protsenti lastest. Ja tänaseks ei ole olukord paremaks läinud, pigem vastupidi.

Tõlgin need numbrid siis Reformierakonnale ka selgesse keelde: üksikvanema lapsed on Eestis majanduslikult kõige raskemas olukorras olev ühiskonna grupp. Üle poolte elavad neist vaesuses. Meie kõigi kohus on neid lapsi aidata, kuna lapsed ei ole süüdi, kui nende vanemad omavahel läbi ei saa. Nad kõik on meie lapsed ja nende toetamine on just õige ja aus maksumaksja raha kasutamine. 

Elatisabi fond ei ole mingi uus sotsiaaltoetuse liik, vaid konkreetne meede, kuidas aidata üksikvanema lastel hakkama saada nii, et neil oleksid võrdsemad võimalused arenemiseks. Nemad on ju tulevikus meie kodanikud, töötajad ja maksumaksjad.

Neile lastele on kohtu poolt välja mõistetud elatis, mis ei ole luksus, vaid minimaalne eluga toimetulemiseks mõeldud panus. Täna on elatise maksmisest kõrvale hoidvad vanemad oma lastele võlgu üle 10 miljoni euro. See ei ole almus, mida need lapsed vajavad, vaid neile kuuluv raha.

Elatisabi fond maksab lapsele igakuiselt elatisraha, kuid samas muudab elatise maksmisest kõrvale hoidva vanema elu sisuliselt põrguks, kuni ta hakkab oma kohust täitma. Arvan, et riiklik elatisabi fond peaks kuuluma rahandusministeeriumi haldusalasse, kuna siis on tagatud, et niisama ei lasta elatise maksmisest kõrvale hoidvate vanematel enam oma lapsi lollitada.

Elatisabi fondil on ka oluliselt laiem mõju laste arengule. Üheks mõjuks on perevägivalla all kannatavate vanemate, enamuses naiste, toetamine. Just elatisraha mittemaksmisega hirmutamine sunnib paljusid taluma aastaid perevägivalda, kuna kardetakse vägivallatseja juurest koos lastega lahkuda. Hirmu põhjuseks on teadmine, et ilma elatisrahata ei suudeta lastele normaalseid arenguvõimalusi pakkuda. Ja nii kannatavad sajad inimesed aastaid koduse vägivalla all, kuna just elatise maksmisega manipuleerimine hoiab neid enda ja laste huvidest lähtuvat rasket otsust tegemast.   

Ma tõesti loodan, et Reformierakonna saadikud vaatavad kasvõi korraks otsa nendele karmidele numbritele ning huvituks, kuidas ka tegelikult üksikvanema perekonnas kasvavaid lapsi aidata.

Elatisabi fond aitaks üksikvanemaid kõige paremini

Praxise avalikustatud uuringust "Peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiuteenuse mõjude analüüs" selgus, et kuigi üksikvanemaga elavad lapsed on kõige suuremas vaesusriskis, ei näe selle aasta riigieelarve nende jaoks ette täiendavat toetust.

Andsin eelmise aasta lõpus Riigikogule IRLi fraktsiooni nimel üle eelnõu, millega tehakse valitsusele ülesandeks luua riiklik elatisabi fond. See otsus ootab Riigikogu hääletust lähinädalatel ja ma loodan, et see saab ka vastu võetud, kuna lisaks IRLile on nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond seda toetanud. Ainukene poliitiline jõud, kes on elatisabi fondile seni vastu seisnud, on Reformierakond, kuid ka nende ridades on saadikuid, kes seda toetavad.

Riikliku elatisabi fondi eesmärgiks on garanteerida lastele igakuine elatisraha laekumine, kuid samas nõuda see elatisraha maksmisest kõrvale hoidvalt isikult sisse.

Eesti riigi üks olulisemaid suundi peab olema igale lapsele väärika elu tagamine. Paraku elavad paljud lapsed Eestis majanduslikult raskes olukorras -  statistika järgi on kõige raskemas seisus üksikvanemaga perekonnad, mida kinnitab ka Praxise uuring.

Eestis elab aga iga neljas laps üksikvanema perekonnas. Majandusraskuste tõttu on nende arenguvõimalused piiratud ja nad moodustavad märkimisväärse osa allpool vaesuspiiri elavatest lastest. Numbrid räägivad enda eest – 2012. aasta andmete põhjal on 63% vaesuses elavatest lastest just üksikvanemate lapsed.

Praxis teeb ettepaneku tõsta toimetulekutoetust. Samas on üksinda last kasvatavate vanemate perekondade üheks suurimaks probleemiks see, et elatisraha maksma kohustatud vanem hoiab sellest kõrvale. Riikliku elatisabi fondi loomine lahendaks selle probleemi.

Lisaks majanduslikule olukorrale leevendaks see ka perevägivallaga seonduvaid probleeme. Elatisraha maksmisega manipuleerimine on üks põhjustest, miks naised ei julge lahkuda vägivaldsete meeste juurest. On hirm, et laste isa ei hakka neile maksma elatisraha ja laste üksinda kasvatamine käib üle jõu. Nõnda kannatatakse elu vägivaldse mehe juures aastaid.

Praegune viis elatisraha saamiseks on pikk ja keeruline ning kogu selles protsessis kannatavad eelkõige lapsed. Üksinda last kasvataval vanemal on võimalik pöörduda kohtusse, kuid kohtutee võib kujuneda pikaks ning elatisraha reaalne kättesaamine võib olenemata kohtuotsusest olla võimatu. Raha kättesaamine on jäetud last kasvatava vanema õlule, kes niigi peab tegelema argipäevaste toimingutega. Teine võimalus on kaasata kohtutäitur, kes peaks tagama elatisraha väljamaksmise, kuid praktikas ei taga ka see raha väljamaksmist.

Elatisabi fondi põhimõte on selles, et last kasvatavad üksikvanemad ei peaks tegelema raha väljanõudmisega – sellega tegeleb fond. Riiklik elatisabi fond maksab last kasvatavale vanemale õigeaegselt välja igakuise elatisraha ning samas nõuab juba ise selle sisse elatise maksmisest kõrvale hoidvalt vanemalt.

Isamaa ja Res Publica Liit on teinud tõsised sammud, et luua 2016. aasta 1. jaanuariks riiklik elatisabi fond, mis tagab lapsele määratud elatismaksete õigeaegse igakuise laekumise.  Eelnõu on võimalik vastu võtta veel sellel Riigikogu koosseisul.

Tutvu Praxise uuringu tulemustega.

Saada teele oma lapse joonistus

Head sõbrad ja tuttavad!

Soovin teid kaasata ühte toredasse ettevõtmisesse – nimelt olen koostamas materjale, kus soovin näidata Eesti inimesi nii nagu nad on. Koos nende reaalsete lugudega. Selle jaoks aga oleks vaja tõsi-elulisi illustratsioone ja kes oleks veel paremad kunstnikud kui lapsed?

Seega kutsun teid üles lastega jõuluaajal maha istuma ja koos joonistama.

Laste joonistusi ootan järgmistest inimestest:

·         Meditsiiniõde

·         Ema lapsega

·         Isa lapsega

·         Õpetaja

·         Lasteaiakasvataja

·         Tuletõrjuja

·         Vanaisa tööl

·         Vanaema tööl

Saada oma joonistus mulle Riigikogusse (Margus Tsahkna, Lossi Plats 1A, Tallinn 15165) hiljemalt 30.12.2014. 

Parimatele auhinnad!

Pildi autor: Artur Tsahkna, 7-aastane

Juhin tähelepanu, et parimad pildid lähevad avalikustamisele.

Palun märkige pildi taha ka autori nimi, vanus ja postiaadress.

Kui on küsimusi, siis kirjuta mulle margus.tsahkna@riigikogu.ee.

Kaunist jõuluaega!

Riikliku Elatisabi Fondi idee

Toon siin välja seletuskirja 10. novembril algatatud eelnõu juurde.

Riigikogu IRLi fraktsioon andis menetlusse otsuse eelnõu, millega luua 1. jaanuariks 2016. aastaks riiklik elatisabi fond. Eestis kasvab iga neljas laps üksikvanema leibkonnas ning paljudel juhtudel ei ole neile tagatud lahus elava vanema poolt makstava elatise kättesaadavus. Üksikvanema leibkonnas elavad lapsed on ka majanduslikult kõige keerulisemas olukorras olevad ühiskonna liikmed, mistõttu nende arenguvõimalused on piiratud ja nad moodustavad märkimisväärse osa allpool vaesuspiiri elavatest lastest.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis alla 18-aastaste lastega leibkondadest üksikvanema leibkondi 24% (55 665 alaealist last). Üksinda last kasvatavaks vanemaks on peamiselt naised. Lastega üksikvanema leibkondadest on üksikemasid 92% (33 408 leibkonda) ja üksikisasasid 8% (2808 leibkonda). Üksikvanema leibkondadest elas 2012 aastal suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%.

Elatisraha määramiseks on üksinda last kasvataval vanemal võimalik pöörduda kohtusse, kuid kohtutee võib kujuneda pikaks ning elatisraha määramisel ei pruugi alati olla tagatud elatisraha reaalne saamine. Elatisraha kättesaamine on jäetud last kasvatava vanema õlule, mis paneb tema leibkonnas kasvava lapse veelgi keerulisemasse olukorda. Vanemal on võimalus anda nõue sissenõudmiseks kohtutäiturile, kuid praktikas ei ole ka läbi selle tagatud elatisraha reaalne maksmine. Nende isikute arv, kes hoiavad elatisraha maksmisest kõrvale, on aastate jooksul kasvanud. Justiitsministeeriumi andmetel teevad kohtud igal aastal elatise määramise kohta üle 1000 lahendi, millest osa läheb kohtutäiturite kätte, kuna vanemad ei hakka elatist maksma. Väga suurt elatisnõuete hulka ei õnnestu aga ka kohtutäituritel sisse nõuda. Käesoleva aasta alguse seisuga oli täitemenetluses üle 12 000 elatisnõude ning nendest tulenev võlgnevus kokku oli üle 10 miljoni euro.

Seisuga 10.11.2014 on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja veebilehel avaldatud elatise võlgnike nimekirjas 643 võlgnikku. Sellesse nimekirja kantakse võlgnikud juhul, kui elatise nõue on olnud täitemenetluses sissenõutav üle 60 päeva ning sissenõudja annab avaldamiseks nõusoleku. Nimekirjas olevate inimeste arv on aasta-aastalt kasvanud. Kehtiv elatisabi seadus näeb ette 90-paevase riikliku elatisabi maksmise perioodi. See ei ole piisav lapse ülalpidamiskulude katmiseks elatisraha määramise menetluse ajal, sest sageli võtab kohtumenetlus kauem aega. Ka pärast elatisraha määramist ei pruugi kohustatud isik elatisraha maksma hakata. Elatise mittemaksmise puhul on võimalik pöörduda politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid praktikas kasutatakse seda vähe ning senised kohtulahendid ei ole olnud sellise mõjuga, et sundida elatisraha maksmisest kõrvalehoidjaid oma kohustust täitma. Justiitsministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele eelnõu, millega tõhustatakse elatisraha määramise menetlust ning tugevdatakse mõjutusvahendeid elatisraha maksmiseks kõrvale hoidvate isikute suhtes. Samas võivad vastavad meetmed tekitada olukorra, kus vanemate vahelised pinged suurenevad veelgi ning lapse olukord pigem halveneb.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon algatab Riigikogu otsuse eelnõu “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele”, millega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja ja rakendada 2016. aasta 1. jaanuariks elatismaksete garanteerimise süsteem, mis tagaks lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Süsteem peab hõlmama riikliku institutsiooni loomist, mis maksab last kasvatavale vanemale õigeaegselt välja väljamõistetud elatise miinimumi ning nõuab selle sisse elatise maksmise kohustust omavalt vanemalt. Riikliku institutsiooni all peab IRL-i fraktsioon silmas Riikliku Elatisabi Fondi (edaspidi Fond) loomist, mille ülesanne on tagada lapsele määratud elatisabi õigeaegne maksmine vähemalt miinimummääras, milleks elatisabi seaduse järgi on pool Vabariigi Valitsuse poolt määratud miinimumpalgast. Kui pooled on kokku leppinud väiksemas summas, maksab Fond lapsele välja vastavalt kokkuleppes ettenähtud summa. Fond tasub lapsele määratud elatist neile, kes seda kohustatud isikult ei saa. Samas tekib Fondil nõudeõigus ülalpidamiskohustuse rikkuja isiku suhtes.

Fondi toimimispõhimõte peab olema õiglane nii lapsega koos elava kui ka lapsest lahus elava vanema suhtes. Erinevate uuringute alusel toetab Eestis elatisraha garanteerimise lahenduse loomist tugev enamik ühiskonnast. Poolehoidu on väljendanud nii üksinda last kasvatavate vanemate eest seisvad organisatsioonid kui ka lapsest lahus elavaid vanemaid esindavad organisatsioonid. Ühiselt on leitud, et Eestis hetkel toimiv süsteem ei ole lapsesõbralik ning ei toeta ka vanemaid probleemide lahendamisel.

Teistes riikides on elatisraha garanteerimise süsteem ennast õigustanud. Näiteks Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Norras ja Rootsis on loodud võimalused elatise tagamiseks juhul, kui lahus elav vanem ei saa maksta või keeldub elatist maksmast. Sellised institutsioonid kuuluvad riigiametite juurde või on loodud eraldi juriidiliste kehadena. Erinevate riikide süsteemid erinevad, kuid nende toimimise alused on sarnased. Riik on võtnud endale aktiivse rolli maksmata elatisrahade sissenõudmisel ning samal ajal garanteerib lapsele vähemalt miinimumtasemel igakuise elatisraha väljamakse. Sellisel juhul väheneb oluliselt vaesuses elavate laste arv, väheneksid suure tõenäosusega ka lapse lahkuläinud vanemate vahelised pinged, kuna just elatisraha vaidlused on üks vanematevahelise võimuvõitluse peamisi tüliallikaid. Pingete keerises ning raskes majanduslikus olukorras ei ole tagatud lapsele võimalus vajalikuks arenguks. Soomes võib lapsega koos elav vanem pöörduda elatisabi maksmiseks vastava institutsiooni poole juba elatismakse hilinemisele järgneval päeval. Rootsis tehakse väljamakse pärast 1 kuu pikkust ooteaega. Rootsis on parandanud elatisraha garanteerimise süsteem maksete laekumist ning 90% maksetest tuleb riigile omakorda tagasi. Soomes laekub raha fondi tagasi 65% juhtudel.

Eelnõuga tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada eelpool kirjeldatud põhimõtetele tuginedes välja elatisraha väljamaksete garanteerimise süsteem, mis tagaks koos Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud lahendustega lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada vastav eelnõu välja ning rakendada Riiklik Elatisabi Fond tegevusse 2016. aasta 1. jaanuarist.

 Samal teemal Delfis.

Lääne tervitus, keskmine sõrm ja vabadus

Berliini müüri langemise päev tuletab mulle igal aastal meelde sündmuse, mis toimus küll 3. oktoobril 1990. aastal, vähem kui aasta hiljem aga on siiski mu mälus seotud just Berliini müüri langemisega. Tegu oli Saksamaade ühinemise tähistamisega Bandenburgi alleel Berliinis, kuhu tänapäeva mõistes “hull” Tartu Poistekoori dirigent Uno Uiga oma 70 poissi otsustas möödasõidul viia. Nimelt käsime me sellel ajal Sakamaal kontsertreisidel. Kaks Ikarus bussi oli poisse täis ja need bussid olidki tavaliselt kaheks nädalaseks turneeks meie koduks.

Bussid pargiti Brandenburgi alleele ja öeldi, et hommikul kell 5 peavad kõik tagasi olema, kuna siis sõidame edasi. Nii see tavaliselt käiski, kuna kord oli majas ja iga poiss vastutas oma tegude eest. Ja vanemad poisid nooremate eest. 70 poissi vanusega alates 9 aastast lasti miljoni-inimeselisele Saksamaade ühinemise pidustusele! Tänapäeval lõppeks selline otsus dirigendile kohtupingis, kuid tollel ajal olid veel nn. tervemõistuslikud ajad. Lapsi usaldati.

Brandenburgi väravate ümber oli kogunenud hinnanguliselt miljon inimest. Kõigi eesmärgiks oli läbida Brandenburgi värav, mis tegelikult ei ole läbikäigukohast väga lai. Sättisime siis ka meie oma sammud selle suunas, trügides tihedas rahvamassis Berliini müüri langemise ja vabanemise sümboolse akti teostamise poole. Meie ei olnud ju siis veel vabad ja tagantjärele saame aru, et meid vabaks lasta ei olnud siis kellelgi veel plaanis.

Mäletan, et rahva surve oli nii suur, et mõnisada meetrit enne väravat ei olnud võimalik ennast enam liigutada. Jalad tõusid õhku ja rahvamass litsus ennast väravate vahelt läbi. Teisele poole väravaid oli ehitatud pressilava, kust kogu maailma telekanalid üritust edastasid. Sinna ette oli kogunenud kamp eestlasi, sini-must-valged lipud käes ja proovisid saada pilti sõnumiga EESTI VABAKS! Trügisime oma pinginaabriga ka sinna ja varsti leidsime ennast meeste õlgadel, lipud käes maailma telekaamerate ees lehvitamas ja karjumas EESTI VABAKS! Ja mis hiljem välja tuli, et seda oligi rahvusvahelistes uudistekanalis näidatud, kuigi jah, pisikese taustana suure ürituse üldpildis, aga ikkagi.

Kogu see möll kestis öö otsa. Kui hakkasime samme tagasi bussi juurde seadma, otsustasime minna läbi pargi, kuna tee oli paksult rahvast täis ning nii jõudus kiiremini edasi. Meeleolu oli ülev ja rõõmus. Täiesti tundmatud inimesed õnnitlesid ja kaisutasid teineteist. Vabaduse hõng oli magus ning tundsime, et me osaleme milleski väga suures ja tähtsas. Sakslaste rõõm oli muidugi veelgi suurem, kuna taasühinemine oli nende jaoks tohutu tähtsusega. Meile tuli vastu järjekordne kamp noori, kes meile lehvitasid. Vaatasin, et neil oli mingi huvitav tervitusviis, mida meie, okupatsiooni viljastavates tingimustes kasvanud noored ei olnud varem näinud. Keskmine sõrm oli püsti. Tegin siis samamoodi ja lehvitasin vastu, kesmine sõrm püsti, ise rõõmsalt hõigates “FREEDOM TO ESTONIA”!

Pidime peaaegu surma saama. Õnneks aitasid kiire reaktsioon ja veel kiiremad jalad. Üks kutt tõmbas välja raketipüstoli ja lasi sellega meid. Tõmbasime pead alla ning panime jooksu. Õnneks lendas rakett meist üle.

Bussi jõudes rääkisime loo ära ja saime vanematelt poistelt teada, et keskmise sõrme näitamine vabas lääne ühiskonnas ei ole just kõige sõbralikum tervitusviis. Niiet Berliini müüri langemise 25. aastapäev tuletab mulle meelde, kuidas ma sain osa ajaloost ja esimese praktilise kogemuse, mis asi on lääne vabadus. ☺

Lugu ilmus 9. novembril ka Postimehes ja Delfis.

Kõne töövõimereformi arutelult Riigikogus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu ja head inimesed, kes meid jälgivad, eelkõige erivajadustega inimesed! Ma tahan kõigepealt tänada Puuetega Inimeste Koja juhti Monika Haukanõmme ja 3500 allkirjaga petitsiooni üle andnud inimeste esindajat Tiia Sihverit, kes andsid täna meile pildi sellest, mida erivajadustega inimesed tegelikult mõtlevad töövõimereformist ja mis on nende mured.

Siin saalis on kõlanud palju poliitilisi süüdistusi, aga see ei ole mitte töövõimereformi sisu. See, et poliitikud omavahel kemplevad, on ju tavapärane, eriti enne valimisi, aga see ei aita kuidagi edasi lahendamaks puuetega- ja erivajadustega inimeste probleeme. Marju Lauristin ütles esmaspäevases Postimehes sellised sõnad: „Kogu see töövõimereform on kogu puuetega, erivajadustega inimeste probleemidest vaid üks kümnendik või üks kahekümnendik ja mitte rohkem.“ Selles mõttes ta tabas märki, et kui me vaatame ministri ja valitsuskoalitsiooni positsiooni ja selgitusi, siis ega töövõimereformi eesmärgi vastu ei räägi ju mitte keegi – mitte ükski erakond ja veel vähem puuetega ja erivajadustega inimeste esindajad. Me ju kõik teame seda, et meie riigi areng on olnud tormiline, me oleme tegelenud pigem silmaga nähtavate ja kätega katsutavate probleemidega, aga täna, seoses töövõimereformiga, on meie ees laotunud kõik see varjatud maailm, mis on muutunud ja mis näitab ilmekalt just nimelt erivajadustega ja puuetega inimeste probleeme. Need probleemid on sellised, mida meie saame lahendada. Ka puudega inimesed tahavad aktiivselt osaleda ühiskonnaelus. Nad tahavad oma võimete kohaselt käia tööl ja selle jaoks ongi töövõimereform ellu kutsutud.

Küsimus on lihtsalt selles, et see plaan, mis riigil on, selle eeldused on meil tegemata. Ma räägin just nimelt meil kõigil, kes on siin vabariigis olnud võimul. Ma ei süüdista siin ei tänast koalitsiooni, ega eilset koalitsiooni. Ma ei süüdista ka praegust peaminister Taavi Rõivast, kes oli eelmises valitsuses sotsiaalminister ja kes on selle töövõimereformi ette valmistanud. Ma juhin tähelepanu selle konflikti sisule ja selleks sisuks on konkreetsed meetmed – et erivajadustega inimesed saaksid tulla kodudest välja, et nad saaksid aktiivselt osaleda selle töövõimereformi eesmärkide saavutamisel.

Meie seas istub täna üleval rõdul Tom Rüütel, kes omandab magistrikraadi Tallinna Ülikoolis. Ta on lõpetanud tavakooli, aga tema vajadused on sellised, et selleks, et ta saaks oma erialast tööd teha, võib-olla 100%, võib-olla 150% peab ta saama kodust välja. Ta ei suuda ise ennast riidesse panna. See on tema probleem, miks ta ei saa olla aktiivne nendes tööturumeetmetes, miks ta ei saa tegelikult tööle minna. Ja see on üks nendest konkreetsetest, väga spetsiifilistest probleemidest, mida meie peame lahendama. Neid probleeme on tuhandeid, igal inimesel, kes on erivajadusega, kes on puudega, on see probleem väga erinev.

Kahjuks seesama töövõimereform oma kaasnevate seadustega neid probleeme ei lahenda. Küsimus on, kuidas neid lahendada? Need on ju senimaani lahendamata. Üks tee ongi see, mida ka puudega inimesed on ette pannud, et vähemalt mingis osas kehtestaksime üleriigilised standardid nendele teenustele, nii et need on kohustuslikud, kõigile kättesaadavad, vaatamata sellele, millises omavalitsuses need konkreetsed inimesed elavad. Need on tugiisikuteenus, need on isikliku abistaja teenused, need on transporditeenused, need on kõik need eeldused, et üldse see töövõimereform sisuliselt saaks tööle hakata ja see on ju tegelikult kõigile arusaadav. Ma ei usu, et meie ministrid, eelkõige Helmen Kütt, sellest aru ei saa. Ma arvan, et ta saab väga hästi sellest aru. Ma saan aru ka tema raskest olukorrast, kuna mul on tunne, et hetkel on lihtsalt sõlmitud poliitiline kokkulepe, et see töövõimereform tuleb siin vastu võtta sellisel kujul, nagu ta on. Ma pean tunnustama tõesti, vaatamata sellele, et sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof mind siin juba ründas, et sotsiaalkomisjon on üritanud teha tõesti maksimaalselt tööd, viinud sisse parandusi, aga seesama eeldusprobleem on senimaani lahendamata ja seda kahjuks see töövõimereformi seadus ei lahenda.

Veel üks eraldi teema, mis on olnud minu südamelähedane teema. Kui me ei räägi mitte ainult sellest eelnõust, vaid sellest, mis on selle töövõimereformi eesmärk – aidata need inimesed tööturule, kes on jäänud erivajaduste või puuete tõttu tööturult eemale. Ja üheks väga suureks grupiks on omaste hooldajad. Nad hooldavad just nimelt neid inimesi, kellele on see töövõimereform mõeldud, kes on ise terved inimesed, nad on haridusega, nad on tööturult ära tulnud selleks, et kodus oma lähedaste eest hoolitseda. Aga nendega, kes oleks kõige lihtsamini võimelised tulema tööle tagasi, töövõimereform ei tegele. Neid inimesi on 13 000, kes on ametlikult võtnud ennast arvele hooldajatena, aga neid on tegelikult palju-palju rohkem meie ühiskonnas. Meil oleks vaja just nimelt neidsamu teenuseid, standardeid üle Eesti kehtestada, et võimaldada neil kas või osalise tööajaga osaleda aktiivselt ühiskonnas, käia tööl, et nad saaksid panustada majanduslikult paremini omaenda perekonna ellu – sellesama puudega või erivajadusega inimese ellu, et aidata teda. Aga need teenused on täna puudu ja neid teenuseid selle töövõimereformiga ei tule.

Kui me siin saalis arutame riigimehelikult selle töövõimereformi jätkusuutlikkuse üle – ma vaatan, et ülejärgmise kõnelejana saab sõna endine rahandusminister Jürgen Ligi –, siis ma olen küsinud, kas see töövõimereform on meile jõukohane ka siis, kui Euroopa rahad lõpevad 2020. aastal. Me teame tegelikult, et mille pärast seda töövõimereformi nii agressiivselt lükatakse valitsuse tasandil, selle töövõimereformi tulemusena need kulutused, mis on riigieelarves seoses töövõimetuspensionidega, järjest tõusevad. Aga peale 2020. aastat lükatakse need kulutused töötukassa õlgadele, mis tähendab seda, et need kulutused lükatakse riigieelarveliselt otsekulult ära ja neid hakkavad kinni maksma tööandjad ja töövõtjad oma töövõimetuskindlustusmaksust. See ei ole see teema, mida ma suudaksin siin praegu paari minutiga lahti seletada.

Kokkuvõttes ma tahan teile öelda, et see poliitiline mäng, mis siin käib, ei lahenda absoluutselt neid reaalseid probleeme, millega seisavad silmitsi need 100 tuhat inimest täna, kellele on mõeldud see töövõimereform. Ma loodan, et Riigikogu siin saalis, vaatamata sellele, millisesse erakonda kuulutakse – kas koalitsiooni või opositsiooni –, saab sellest aru. Ka seesama Tom Rüütel, et tema probleem oleks lihtsasti lahendatud, et ta oleks meie seas mitte ainult sellistel tähtsatel küsimustel, vaid ka siis, kui ta tööl käib. Ma sellepärast palungi võtta aeg selle töövõimereformiga maha ja teha ära just nimelt see osa, mis on täna puudu. Aitäh!

Kõne toimus 6.11.2014

Pildi allikas

Kandideerin IRLi aseesimeheks

kandideerin eelseisval IRLi suurkogul erakonna aseesimeheks ja tahan jagada oma mõtteid enne suurkogu.

IRLi ajalugu on olnud alates ERSP asutamisest 1988. aastal ka Eesti iseseisvuse taastamise ja meie rahvusriigi ülesehitamise ajalugu. IRLi põhimõtetele rajatud programm ja suured reformid on olnud meie rahvusriigi 20 aastase arengu aluseks.

Meie erakonna ajalugu on olnud liitumiste ajalugu ja need liitumised on põhinenud maailmavaatele, mitte isiklikele poliitilistele ambitsioonidele. Meie maailmavaade on rahvuslik-konservatiivne ja meie ülesanne on selle maailmavaate eest seisvad inimesed koondada üheks suureks jõuks, et rahvusriigi idee ka tänases muutuvas maailmas edasi püsiks. Mineviku vigadest õppides peame erakonnana suutma koos edasi minna, see on meie kohustus eesti rahva ees.

Seda kohustust oleme suutelised täitma aga ainult siis, kui me ise sisemiselt terved oleme ja endasse usume. Viimased kuud annavad meile rohkelt mõtteainet, kuidas taastada üksmeel ja viia erinevate organisatsioonikultuuride ühinemine lõpule maailmavaate pinnal. Meediavahendusel omavaheliste suhete lahendamine ei ole see, mida meilt oodatakse. Igas peres on probleeme ja need tuleb ausalt ja keerutamata selgeks rääkida ning lahendused leida. Elamislubade skandaal andis meile ainest sisekaemuseks, mille tulemusel peab sündima uus kvaliteet edasiminekuks. Ma loodan, et pärast erakonna suurkogu suudame täita meile pandud ülesannet välja pakkuda oma tee Eesti riigi edasise arengu kohta.

Me peame tegema enesekriitilisi ja tõsiseid järeldusi, et saaksime selge ja kindla pilguga vaadata silma oma valijatele. Inimesed vaatavad meie poole ja ootavad arveteklaarimise asemel visiooni eesti rahva tulevikule ja lahendusi oma muredele.
Eesti rahval on esimest korda oma ajaloos õnnestunud üles kasvatada terve põlvkond vabas Eestis sündinud noori inimesi ja olla olukorras, kus me saame oma vabaduse teed ja rahvuslikku potentsiaali edasi arendada. Sellist võimalust ei ole meil kunagi varem olnud ja me ei tea, milline on meie tegelik võimekus. Alati on meie püüdlused purustatud.

Me oleme saavutanud oma riigi püsimajäämise jaoks vajalikud eesmärgid - kuulume NATOsse, Euroopa Liitu, eurotsooni ja teistesse demokraatia põhiväärtuste eest seisvatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Kuid selleks, et rahvana areneda ja oma tulevikku kindlustada, peame seadma uued eesmärgid ning olema valmis langetama raskeid otsuseid. Kui me seda ise ei tee, tehakse meie tulevikku kujundavad otsused kellegi teise poolt.

Olen seisukohal, et IRL peab need eesmärgid sõnastama, koondades selleks tähelepanu rahva heaolule ja oma inimvara potentsiaali maksimaalsele avamisele. IRLi rahvusriikliku julgeolekut tagavate poliitikate kõrvale peab tõusma HOOLIVUS, mis on rajatud korras konservatiivsele rahandusele ja aktiivsele majanduspoliitikale.

Meie rahva kõige suurem probleem on piiratud inimressurss, ja see, et me ei ole suutnud selle potentsiaali maksimaalselt välja tuua. Kurvad näited tulevad välja Eesti Inimarengu Aruandest, mille järgi pea 13% meie täisealistest meestest omavad 9-klassilist või madalamat haridust. Pooled meie lapsed elavad üksi last kasvatavate vanemate hoole all, kellest enamus on vaesuspiiril või alla selle. Rahvastiku juurdekasvu jaoks oleks vaja kolme- või enama lapsega peresid, kuid ka nemad elavad täna alla vaesuspiiri ning sellest tulenevalt on kõigi nende laste arenguvõimalused oluliselt piiratumad kui see oleks vajalik meie tuleviku kindlustamiseks.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena tahan anda oma panuse, et IRL sõnastaks järgmise kahe aasta jooksul rahvuslikele huvidele rajatud hooliva konservatismi programmi, mille keskmeks on meie lapsed, pered ja aktiivsed eakad. Eesmärgiks meie rahva potentsiaali avanemine ning selge tee tulevikku. Tulevikku, mida me ei ole kunagi vaba rahvana saanud tunda.