Kuna IRLi emapension on saanud suurt tähelepanu ja esitatakse palju küsimusi, siis allpool oleme proovinud nendele vastata. Kellel huvi, see lugegu:
MIS ON EMAPENSION
Kas meie pensioniarvestuses on pensioni suurus seotud laste arvuga?
Mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata üldse. Hetkel saab 5 või enamat last kasvatanud üks vanem 5 aastat varem pensionile, vähemalt kolm aastat kasvatanu 1 aasta varem. Enne 1999 aastat arvestati staazhi hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt kui last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või peres hooldaja. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.
Mis on emapension?
Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse.
Kui suur on emapension?
Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt.
Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aastakoefitsendi 1,0 korrutis 3-ga. Hetkel on aastakoefitsendi väärtus 67,94 krooni. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991 aastat, pensionilisana emapensioni, mille suurus oleks aastas:
Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsendi 1,0 väärtus)x 12 (12 kuud)=4891,68 krooni aastas.
2010 aasta keskmine pension on 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa.
Arvestuslikult:
1 lapse ema 2445,84 krooni aastas
2 lapse ema 4891,68 krooni aastas (1 kuu keskmine vanaduspension)
3 lapse ema 7337,52 krooni aastas
4 lapse ema 9783,36 krooni aastas (2 kuu keskmine vanaduspension)
5 lapse ema 12229,2 krooni aastas
6 lapse ema 14675,04 krooni aastas (nelja kuu keskmine vanaduspension)
7 lapse ema 17120,88 krooni aastas.
Kas ka tänased pensionäridest emade pensioni suurus muutub?
Tänaste pensionäride puhul saab üks lapsevanematest 2 pensionistaazhi täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991 aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis võrdsustatud erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel.
Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaazhi täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt 1 pensionistaazhi täisaasta väärtuses pensionilisa.
See oleks aastas vähemalt:
1 lapse vanemal 815,28 krooni aastas
2 lapse vanemal 1630,56 krooni aastas
3 lapse vanemal 2445,84 krooni aastas
4 lapse vanemal 3261,12 krooni aastas
5 lapse vanemal 4076,4 krooni aastas
6 lapse vanemal 4891,68 krooni aastas
7 lapse vanemal 5706,96 krooni aastas.
Miks me emapensioni teeme?
1) see on õiglane, sest võrdsustab erinevate põlvkondade panuse laste kasvatamisel,
2) see mõjutab positiivselt sündimuskäitumist ja seeläbi suurendab pensionivara ja lahendab ühiskonna vananemisega seotud riske
3) see on õiglane, et kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö.
Kas isad seda ei saa?
Seaduse järgi on emapenisoni õigus emal. Ema ja isa saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust.
Millal emapension hakkaks kehtima?
Kui IRL saab valimistel piisava toetuse, siis jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.
Kui suured on emapensioni kulud riigieelarvele?
Emapensioni kulud riigieelarvele on 2012 aastal kuni 300 miljoni krooni. 30 aasta jooksul suurenevad emapensioni väljamaksmiseks tehtavad kulud riigieelarves mitte vähem kui 800 miljoni kroonini, arvestades kulusid tänase pensioniarvestuse aastakoefitsendi väärtuses.
Mis rahast seda makstakse?
Emapensioni makstakse riigieelarvest ning emapensioni kulud jäävad riigikontrolli poolt prognoositud maksutulude kasvu piiresse aastail 2011-2015.
Kas emapensioni on kehtestatud teistes riikides?
Sellisel moel oleks Eesti pensionisüsteemi täiendus ainulaadne. Üldiselt on Euroopas kolm alternatiivi: maksta ülalpeetavate eest pensionärile lisa, lapsevanem saab varem pensionile või lapsehoolduse aega arvestatakse staazhi. Meie ettepanek oleks täiendav: maksta sihtotstarbelise riigieelarvelise sotsiaaltoetusena emapensioni. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muuhulgas sündimuskäitumist.
Kes saavad emapensioni?
1.Emapensioni saavad vanaduspensioni saavad emad.
2.Emapensionile oleks õigus ka lapsendajal, eestkostjal ja kasuperel.
3.Samuti arvestatakse emapensioni pensionilisana eelpensionäridele ning töövõimetuspensionäridele sarnaselt nende tänasele pensioni kujunemisele, võttes aluseks, et neil on iga lapse pealt 3 arvestuslikku pensionistaazhi täisaastat lisaks. Emapensioni makstakse neile samas suuruses, kuipalju nad praeguses pensioniarvestuses saavad 3 pensioniarvestuse täisaasta eest reaalselt pensioni.
Kas emapensioni saab inimene, kes on lapsed hüljanud?
Ei saa. Emapensioni ei saaks ema, kui ta on vanemlikest õigustest loobunud või talt on need ära võetud või ta tegelikust lapse kasvatamisest loobunud.
Kas emapension mõjutab tänaste pensionäride pensionikindlustuse vara?
Ei mõjuta mitte mingil määral. Emapensioni makstakse riigieelarvest.
Kas see rikub soolist võrdõiguslikkust?
Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse direktiivides on jäetud erandi tegemise võimalusi, millest üks ongi laste kasvatuse seos pensioniõiguse tekkega. Seega ei ole emapension vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Kas emapensioni ideed on ka varem Eestis arutatud?
1997 aastal Vabariigi valitsuse heaks kiidetud Pensionireformi kontseptsioon sisaldas ühe selge mõttena seisukohta, et alates 2020 aastast viiakse riiklik vanaduspension sõltuvusse laste arvust..2006 aastal prof. Lauri Leppik ja Britt Veidemann Praxise uuringus laste arvu mõjust pensionile on pakkunud oma mudeli kuidas siduda pension laste arvuga, juhtides tähelepanu, et praegu toimub riiklikus pensionisüsteemis generatsioonisisene ümberjaotus paljulapselistelt ühelapselistele ja lastetutele.
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Jürgenile
Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi needis maapõhja IRLi idee kehtestada kõikidele emadele laste kasvatamise väärtustamiseks emapensioni. Jürgeni arvates on see idee rahapoliitiliselt vastutustundetu ja ka teostamatu samaaegselt sooviga hoida riigieelarve tasakaalus.
Nii. IRLi emapension maksab 2012. aastal 19 miljonit krooni, vanas rahas umbes 300 miljonit krooni. IRLi idee järgi hakkaks riik kõigile emadele, ka praegustele pensionäridele, maksma pensionilisa. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni ehk 13. pensioni lisaks. Nelja lapse pealt teeks see juba kaks lisapensioni aastas. Me arvame, et see kulutus on põhjendatud, sest laste kasvatamine on rahva tulevikku arvestades vastutusrikkamaid töid ja seda peab väärtustama.
Reformierakonna agressiivne reaktsioon näitab, et tegu on igati õige asjaga. Miks?
Tasub meenutada, kuidas Eesti sai emapalga. 1999. aasta valimistel tuli Isamaaliit välja emapalga ideega, kuid Reformierakond tegi selle koalitsiooniläbirääkimistel maatasa. Peaaegu samade argumentidega, mida kasutab täna Jürgen Ligi.
Siiski kehtestati 2004. aastast Juhan Partsi valitsuse poolt koos Reformierakonnaga tänaseni edukalt toiminud emapalga süsteem. Tänaseks on emapalgast kujunenud kõige kallim peremeede, mis võtab 2011. aasta riigieelarvest 170 miljonit eurot (2,66 miljardit krooni). Emapension võtab riigieelarvest oluliselt vähem vahendeid. Meie arvestuste järgi 2012. aastal kuni 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot), mis on meie riigile jõukohane. Küsimus on selles kas riik väärtustab emasid.
Minu soovitus Reformierakonnale ja rahandusministrile oleks enne suuremat sõimamist rahulikult paar korda sisse hingata ning analüüsida, kas emasid laste kasvatamise töö eest väärtustada või mitte. Selleks oleme teinud põhjaliku analüüsi, mis asi IRLi emapension on ja kui palju see riigile maksma läheb. Olen kindel, et meil on järgmist koalitsioonilepingut tehes võimalik Reformierakonnaga kokkuleppele jõuda, et emasid tuleb siiski väärtustada. Nii, nagu me oleme seda seni ka teinud.
Jürgen, siit saab emapensioni kohta rohkem lugeda.
Nii. IRLi emapension maksab 2012. aastal 19 miljonit krooni, vanas rahas umbes 300 miljonit krooni. IRLi idee järgi hakkaks riik kõigile emadele, ka praegustele pensionäridele, maksma pensionilisa. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni ehk 13. pensioni lisaks. Nelja lapse pealt teeks see juba kaks lisapensioni aastas. Me arvame, et see kulutus on põhjendatud, sest laste kasvatamine on rahva tulevikku arvestades vastutusrikkamaid töid ja seda peab väärtustama.
Reformierakonna agressiivne reaktsioon näitab, et tegu on igati õige asjaga. Miks?
Tasub meenutada, kuidas Eesti sai emapalga. 1999. aasta valimistel tuli Isamaaliit välja emapalga ideega, kuid Reformierakond tegi selle koalitsiooniläbirääkimistel maatasa. Peaaegu samade argumentidega, mida kasutab täna Jürgen Ligi.
Siiski kehtestati 2004. aastast Juhan Partsi valitsuse poolt koos Reformierakonnaga tänaseni edukalt toiminud emapalga süsteem. Tänaseks on emapalgast kujunenud kõige kallim peremeede, mis võtab 2011. aasta riigieelarvest 170 miljonit eurot (2,66 miljardit krooni). Emapension võtab riigieelarvest oluliselt vähem vahendeid. Meie arvestuste järgi 2012. aastal kuni 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot), mis on meie riigile jõukohane. Küsimus on selles kas riik väärtustab emasid.
Minu soovitus Reformierakonnale ja rahandusministrile oleks enne suuremat sõimamist rahulikult paar korda sisse hingata ning analüüsida, kas emasid laste kasvatamise töö eest väärtustada või mitte. Selleks oleme teinud põhjaliku analüüsi, mis asi IRLi emapension on ja kui palju see riigile maksma läheb. Olen kindel, et meil on järgmist koalitsioonilepingut tehes võimalik Reformierakonnaga kokkuleppele jõuda, et emasid tuleb siiski väärtustada. Nii, nagu me oleme seda seni ka teinud.
Jürgen, siit saab emapensioni kohta rohkem lugeda.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Mul on ettepanek
Lugedes kurb-haledat uudist Keskerakonna "Tõekomisjoni" komejandi tulemuste kohta tuli tunne, et ega ei jõua kaua seda piinlikku ja kogu Eesti poliitikat häbistavat jama taluda.
Ja selle võimendamisel ei ole väike osa ka meedial. Miks peab Eesti inimene vaatama Rahvusringhäälingust Venemaa mõjuagendi vassivat intervjuud vana-aasta õhtul enne presidendi kõnet ja selle kõik oma taskust maksudega kinni maksma?
Mul on ettepanek:
Kõik need, kes arvavad, et Eesti rahvusriik on parim lahendus meie kultuuri, keele ja rahvuse püsimiseks, võiksid leppida kokku igasuguse koostöö vältimiseks nendega, kes seda ohustavad.
Võiks sõlmida kokkuleppe, et Edgar Savisaare ja tema käsilastega Keskerakonnast mingit koostööd ei tehta. Kokkuleppe reaalse täitmise tagab see, kui kõik sellega liitunud lihtsalt ignoreerivad Edgar Savisaart ja tema käsilasi.
Eesti ei ole enesestmõistetav asi. Selle säilimise nimel tuleb iga päev tööd teha, kuna väikese rahvaoma riik on maailmas erand, mitte reegel.
Tuleks lihtsalt meelde tuletada, mis Eestiga juhtus 1940. aastal. Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti "vabatahtlikult" NSVLiidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.
Selle ühiskondliku lepingu sõlmimiseks ei pea hakkama midagi alla kirjutama, vaid igaüks võiks selle enda jaoks ise ära otsustada. Kuigi ka praegu on kindel, et Edgar Savisaarest ei saa enam kunagi peaministrit, ministrit või presidenti, võiks sellise leppe siiski sõlmida.
Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.
Ja selle võimendamisel ei ole väike osa ka meedial. Miks peab Eesti inimene vaatama Rahvusringhäälingust Venemaa mõjuagendi vassivat intervjuud vana-aasta õhtul enne presidendi kõnet ja selle kõik oma taskust maksudega kinni maksma?
Mul on ettepanek:
Kõik need, kes arvavad, et Eesti rahvusriik on parim lahendus meie kultuuri, keele ja rahvuse püsimiseks, võiksid leppida kokku igasuguse koostöö vältimiseks nendega, kes seda ohustavad.
Võiks sõlmida kokkuleppe, et Edgar Savisaare ja tema käsilastega Keskerakonnast mingit koostööd ei tehta. Kokkuleppe reaalse täitmise tagab see, kui kõik sellega liitunud lihtsalt ignoreerivad Edgar Savisaart ja tema käsilasi.
Eesti ei ole enesestmõistetav asi. Selle säilimise nimel tuleb iga päev tööd teha, kuna väikese rahvaoma riik on maailmas erand, mitte reegel.
Tuleks lihtsalt meelde tuletada, mis Eestiga juhtus 1940. aastal. Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti "vabatahtlikult" NSVLiidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.
Selle ühiskondliku lepingu sõlmimiseks ei pea hakkama midagi alla kirjutama, vaid igaüks võiks selle enda jaoks ise ära otsustada. Kuigi ka praegu on kindel, et Edgar Savisaarest ei saa enam kunagi peaministrit, ministrit või presidenti, võiks sellise leppe siiski sõlmida.
Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.
kolmapäev, 22. detsember 2010
"Tankistide komisjon" blokeerib Keskerakonna tuleviku
Tänane päev näitas, et Keskerakond on lõhestunud ja seekord tõsiselt. Ühel pool on endised Savisaare siseringi tipp-poliitikud Seppik, Vare, Laanet ja Ratas ning teiselpool "Tankistide komisjoni" sõdurid Sepp, Klandorf ja Reps.
Savisaare skandaal on suuresti põhjustatud sellest, et pea kõik demokraatlikud jõud on välistanud temaga igasuguse koostöö. Tänaseks ka sotsid. See aga tähendab, et riigi tasemel valitsemise juurde ei ole Keskerakonnal enam asja. Kuid mis näoga peavad seda pealt vaatama juba neljandat aastat opositsioonis istuvad Ratas, Varek, Laanet, Simson, Seppik ja teised keskerakondlased, kes ainult ühe mehe piiramatu võimuambitsiooni ning küündimatuse tõttu peavad oma parimad ja viljakamad aastad mööda saatma teda kiites ja pinki nühkides. Tean, et nad on võimekad inimesed, kuid igal kannatusel on ka piirid.
Täna on Keskerakonal võimalus hakata totaalsest isolatsioonist teed välja raiuma. Selleks sammuks on Savisaare taandumine kõikidelt juhtpositsioonidelt. Seda aga ei juhtu. Selle asemel on moodustatud "Tankistide komisjon", kelle ülesandeks on võita Savisaarele aega mobiliseerimaks täisusklikud keskerakondlased võimalikuks kongressiks.
Teiseks võimaluseks on see, et endine Savisaare sisering suudab siiski organiseerida piisavalt demokraatlikult mõtlevaid inimesi ning muutus ellu kutsuda Savisaare mahavõtmisega.
Kummaline on siin tõmmata paralleeli Valgevene valimistega, kuid millegipärast tuleb see pilt silme ette. Soovin Seppikule, Varele, Ratasele ja Laanetile paremat põlve kui nendele viiele opositsiooni presidendikandidaadile, kes Lukashenka käest alandavalt ning haledalt tänaval peksa said.
Savisaare skandaal on suuresti põhjustatud sellest, et pea kõik demokraatlikud jõud on välistanud temaga igasuguse koostöö. Tänaseks ka sotsid. See aga tähendab, et riigi tasemel valitsemise juurde ei ole Keskerakonnal enam asja. Kuid mis näoga peavad seda pealt vaatama juba neljandat aastat opositsioonis istuvad Ratas, Varek, Laanet, Simson, Seppik ja teised keskerakondlased, kes ainult ühe mehe piiramatu võimuambitsiooni ning küündimatuse tõttu peavad oma parimad ja viljakamad aastad mööda saatma teda kiites ja pinki nühkides. Tean, et nad on võimekad inimesed, kuid igal kannatusel on ka piirid.
Täna on Keskerakonal võimalus hakata totaalsest isolatsioonist teed välja raiuma. Selleks sammuks on Savisaare taandumine kõikidelt juhtpositsioonidelt. Seda aga ei juhtu. Selle asemel on moodustatud "Tankistide komisjon", kelle ülesandeks on võita Savisaarele aega mobiliseerimaks täisusklikud keskerakondlased võimalikuks kongressiks.
Teiseks võimaluseks on see, et endine Savisaare sisering suudab siiski organiseerida piisavalt demokraatlikult mõtlevaid inimesi ning muutus ellu kutsuda Savisaare mahavõtmisega.
Kummaline on siin tõmmata paralleeli Valgevene valimistega, kuid millegipärast tuleb see pilt silme ette. Soovin Seppikule, Varele, Ratasele ja Laanetile paremat põlve kui nendele viiele opositsiooni presidendikandidaadile, kes Lukashenka käest alandavalt ning haledalt tänaval peksa said.
Savisaare umbusaldamine võib saada keskerakondlaste toetuse
Skandaal Savisaare ümber on suure tõenäosusega alguse saanud Keskerakonnast endast, kuna ka seal on tema tegevus paljudel kopsu üle maksa ajanud. Ja seda tema päris siseringi inimeste seas.
Seepärast on tõenäoline, et IRLi algatatud umbusaldusavaldus Tallinna linnapale ka reaalselt läbi läheb, kuna kõik teised poliitilised jõud suure tõenäosusega seda toetavad. Tegelik õnnestumine sõltub siin aga sotsidest, kui suurt mõju nad tegelikult linnavõimul olles omavad.
Edgari jätkamine Keskerakonna esimehena tundub avalikkusele samuti suure küsimärgina, kuid teades tema senist absoluutse võimu rakendamise stiilis juhtimis, siis Savisaare mahavõtmine ilma tema enda soovita on ebatõenäoline.
Kuid kui Savisaar on eest läinud, puhkeb võimujagamise tüli, mis on eriti iseloomulik autoritaarse juhi kadumise puhul. Viimaseaja näiteks on Rahvaliidu kadumine pärast Villu Reiljani tagasiastumist.
Seepärast on tõenäoline, et IRLi algatatud umbusaldusavaldus Tallinna linnapale ka reaalselt läbi läheb, kuna kõik teised poliitilised jõud suure tõenäosusega seda toetavad. Tegelik õnnestumine sõltub siin aga sotsidest, kui suurt mõju nad tegelikult linnavõimul olles omavad.
Edgari jätkamine Keskerakonna esimehena tundub avalikkusele samuti suure küsimärgina, kuid teades tema senist absoluutse võimu rakendamise stiilis juhtimis, siis Savisaare mahavõtmine ilma tema enda soovita on ebatõenäoline.
Kuid kui Savisaar on eest läinud, puhkeb võimujagamise tüli, mis on eriti iseloomulik autoritaarse juhi kadumise puhul. Viimaseaja näiteks on Rahvaliidu kadumine pärast Villu Reiljani tagasiastumist.
kolmapäev, 15. detsember 2010
Ärme lõhume töötavat riigikaitset
93% inimesi ei saa eksida. Just nii palju inimesi arvab, et noormehed peaksid ajateenistuse läbi tegema, mistõttu ma pidasin seda teemat juba ammu surnuks ja maha maetuks. Ja nüüd, ootamatult, tuleb Reformierakond uuesti välja ideega, et tuleks palgaarmeele üle minna, tuleks hakata lõhkuma riigikaitse hästi töötavat süsteemi, mida toetavad nii rahvas kui ka ülejäänud erakonnad.
Miks palgaarmee on halb ja miks ajateenistusel põhinev reservarmee on meie julgeoleku palju parem tagaja? Ajateenistus võimaldab välja õpetada kümneid tuhandeid reservväelasi, keda on võimalik sõja või tõsise kriisi ajal mobiliseerida riiki kaitsma. Ajateenistus ise on lihtsalt sõduriks õppimise koolitus, pärast seda värskendatakse oskusi reservõppekogunemistel. Rahu ajal reservväelased kaitseväe palgal pole, mis hoiab kokku raha, mida saab kulutada relvadele ja varustusele. Üsna konservatiivselt võib öelda, et reservarmee süsteem võimaldab sõja ajal Eesti jaoks vähemalt kümme korda tugevamat sõjaväge kui palgaarmee.
Alatoidetud vaenlased
Gruusia sõjas saatis Venemaa lahinguväljale 15 000 – 20 000 meest. Kunagi miljoneid mehi sõjaväljal hoida suutnud Suurbritannia sõdib Afganistanis alla
10 000 mehega, sest rohkemaks pole jaksu. USA jaoks oli Iraagis 160 000 mehe hoidmine juba tohutu pingutus, hoolimata superriigi tohututest ressurssidest. Hiigelarmeed on kadunud, see tähendab, et Eesti võime mobiliseerida sõja korral kümneid tuhandeid tugeva motivatsiooniga, hästi väljaõpetatud ja korralikult relvastatud mehi on arvestatav heidutus ükskõik kelle vastu.
Meie võimalikul ründajal, kelle nime me ei nimeta, on meie piiride lähedal kümneid tuhandeid sõdureid, kellest enamik on aga kehvalt toidetud ja dedovštšina all kannatavad ajateenijad.
Samas on sel riigil vana impeeriumi aegadest jäänud suur hulk soomustehnikat ja raskerelvastust. Valdav osa sellest on moraalselt vananenud ja tihti ka füüsiliselt kasutuskõlbmatu, ent tagavaraks oleva relvastuse tohutu mass tähendab, et meile ohtlikku relvastust on seal omajagu.
Samal ajal pole saladus, et buumi ajal oli Scoutspataljonis Eestis olemas ja sõdimiseks valmis jalaväelaste arv lähemal sajale kui tuhandele. Seda mõistagi esmaspäevast reedeni töötundidel. Elukutselisi kaitseväelasi endid on muidugi märksa rohkem, ent mereväelased, õhuväelased, staabiohvitserid ja laotöötajad ei lähe tankitõrjeraketiga Milan soomuskolonne peatama.
Kuna kaitseväelase elu pole meelakkumine, siis minu tagasihoidlikul hinnangul lahinguüksustes olevate jalaväelaste arvu suurendamine üle tuhande eeldab praeguse tööpuuduse taseme püsimist lõputult. Kui tööpuudus hakkab vähenema, oleme peagi tagasi seal, kus aastal 2007 ehk kasutuskõlblikku jalaväge ei pruugi olla rohkem kui paarsada meest. Seda olukorras, kus reservarmee võimaldaks mobiliseerida kümneid tuhandeid.
Mõnesaja jalaväelasega pole võimalik Eesti territooriumi kaitsta, sest need vähesed mehed pühitakse kiirelt soomuskolonnide teelt kõrvale. Nii väheste meestega ei suudeta tõenäoliselt isegi Tallinna linna kaitsta, mistõttu vastupanu joon tuleks tõmmata kuhugi kesklinna valitsusasutuste piirkonda. Seal saab siis pidada paar päeva lahinguid, mille lõpuks kaitsjad kangelaslikult maha tapetakse.
Jahvatame vaenlast
Reformierakondlased küll teevad viiteid Rambo-sugustele meestele, kes üksi suudavad tervet armeed võita, ent niisugused sõdurid elavad vaid filmis. Me peame arvestama vajadusega võidelda suure hulga soomustehnikaga, mis pole küll kõige moodsam, ent on siiski tappev. Soomustehnika vastu pole aga veel välja mõeldud kuulipildujasarnaseid relvi, mis võimaldaksid vähestel meestel kerge vaevaga palju masinaid hävitada.
Soomustehnikavastane võitlus, ükskõik kas lihtsalt ühekordsete tankitõrjelaskude või ülimoodsate rakettidega, on paljuski soomustehnika ühekaupa hävitamine. Sõdurite meeskond teeb oma lasu ära ja vahetab positsiooni, et teised soomusmasinad, neid toetav suurtükivägi ja õhuvägi neid hakklihaks ei teeks. Tugevama kolonni vastu polegi ühel meeskonnal tihti üle ühe tankitõrjelasu praktiline teha.
Reservarmee võimaldaks aga üsna kiirelt koondada kümneid tuhandeid mehi. Sel juhul võib paarisajameheline üksus varitseda kolonni, anda selle pihta kiirelt tuld ja hajuda metsa ära, enne kui vaenlane vastata jõuab. Reservarmee võimaldab lihtsalt mobiliseerida nii palju mehi, et mõne kilomeetri kaugusel oleks sama soomuskolonni ootamas teised varitsejad, esialgne üksus tuleks aga ka peatselt tee äärde tagasi uut vaenlaste kolonni jahtima. Nii jahvatatakse vaenlase väed vähehaaval puruks. Vastase soomuskolonne tuleb närida, mitte Eesti riigikaitset.
Reformierakondlased küll üritavad elukutseliste kaitseväelaste vähesusele vastata viitega Kaitseliidule, ent Kaitseliit sõltub oma meeste väljaõppes ajateenistusest, ilma selleta jääb kaitseliitlaste väljaõpe kiduraks.
Ajateenistusel on mõtet siis, kui ajateenijaid valmistatakse tõsimeeli ette selleks, et neid reservist tagasi kutsuda riiki kaitsma, kui selleks vajadus tekib. Teadmine, et seda tehes õpitakse riiki kaitsma, annab ka mudas roomamisele või lumehanges varitsuse harjutamisele teatava väärikuse. Reformierakond tahaks seda väärikust ära võtta, muutes ajateenistuse pikaks tööintervjuuks, et kaitsevägi saaks ajateenijate seast endale mehi valida.
Reformierakond üritab kõigepealt ajateenistusest lusikaga selle tuuma välja koukida, ja kui see tehtud, siis teatatakse, et ajateenistus on oma mõtte minetanud ja tuleb kaotada.
Nende valimiste ajal on vaid IRLil välja käidud rahvuslikke huve kaitsev riigikaitseprogramm. Vaid meie toetame ajateenistuse säilitamist ja kaitsekulutusi 2%tasemel SKTst. Nendele, kes hoolivad riigi kaitsest, peaks see olema kaalukas argument.
Miks palgaarmee on halb ja miks ajateenistusel põhinev reservarmee on meie julgeoleku palju parem tagaja? Ajateenistus võimaldab välja õpetada kümneid tuhandeid reservväelasi, keda on võimalik sõja või tõsise kriisi ajal mobiliseerida riiki kaitsma. Ajateenistus ise on lihtsalt sõduriks õppimise koolitus, pärast seda värskendatakse oskusi reservõppekogunemistel. Rahu ajal reservväelased kaitseväe palgal pole, mis hoiab kokku raha, mida saab kulutada relvadele ja varustusele. Üsna konservatiivselt võib öelda, et reservarmee süsteem võimaldab sõja ajal Eesti jaoks vähemalt kümme korda tugevamat sõjaväge kui palgaarmee.
Alatoidetud vaenlased
Gruusia sõjas saatis Venemaa lahinguväljale 15 000 – 20 000 meest. Kunagi miljoneid mehi sõjaväljal hoida suutnud Suurbritannia sõdib Afganistanis alla
10 000 mehega, sest rohkemaks pole jaksu. USA jaoks oli Iraagis 160 000 mehe hoidmine juba tohutu pingutus, hoolimata superriigi tohututest ressurssidest. Hiigelarmeed on kadunud, see tähendab, et Eesti võime mobiliseerida sõja korral kümneid tuhandeid tugeva motivatsiooniga, hästi väljaõpetatud ja korralikult relvastatud mehi on arvestatav heidutus ükskõik kelle vastu.
Meie võimalikul ründajal, kelle nime me ei nimeta, on meie piiride lähedal kümneid tuhandeid sõdureid, kellest enamik on aga kehvalt toidetud ja dedovštšina all kannatavad ajateenijad.
Samas on sel riigil vana impeeriumi aegadest jäänud suur hulk soomustehnikat ja raskerelvastust. Valdav osa sellest on moraalselt vananenud ja tihti ka füüsiliselt kasutuskõlbmatu, ent tagavaraks oleva relvastuse tohutu mass tähendab, et meile ohtlikku relvastust on seal omajagu.
Samal ajal pole saladus, et buumi ajal oli Scoutspataljonis Eestis olemas ja sõdimiseks valmis jalaväelaste arv lähemal sajale kui tuhandele. Seda mõistagi esmaspäevast reedeni töötundidel. Elukutselisi kaitseväelasi endid on muidugi märksa rohkem, ent mereväelased, õhuväelased, staabiohvitserid ja laotöötajad ei lähe tankitõrjeraketiga Milan soomuskolonne peatama.
Kuna kaitseväelase elu pole meelakkumine, siis minu tagasihoidlikul hinnangul lahinguüksustes olevate jalaväelaste arvu suurendamine üle tuhande eeldab praeguse tööpuuduse taseme püsimist lõputult. Kui tööpuudus hakkab vähenema, oleme peagi tagasi seal, kus aastal 2007 ehk kasutuskõlblikku jalaväge ei pruugi olla rohkem kui paarsada meest. Seda olukorras, kus reservarmee võimaldaks mobiliseerida kümneid tuhandeid.
Mõnesaja jalaväelasega pole võimalik Eesti territooriumi kaitsta, sest need vähesed mehed pühitakse kiirelt soomuskolonnide teelt kõrvale. Nii väheste meestega ei suudeta tõenäoliselt isegi Tallinna linna kaitsta, mistõttu vastupanu joon tuleks tõmmata kuhugi kesklinna valitsusasutuste piirkonda. Seal saab siis pidada paar päeva lahinguid, mille lõpuks kaitsjad kangelaslikult maha tapetakse.
Jahvatame vaenlast
Reformierakondlased küll teevad viiteid Rambo-sugustele meestele, kes üksi suudavad tervet armeed võita, ent niisugused sõdurid elavad vaid filmis. Me peame arvestama vajadusega võidelda suure hulga soomustehnikaga, mis pole küll kõige moodsam, ent on siiski tappev. Soomustehnika vastu pole aga veel välja mõeldud kuulipildujasarnaseid relvi, mis võimaldaksid vähestel meestel kerge vaevaga palju masinaid hävitada.
Soomustehnikavastane võitlus, ükskõik kas lihtsalt ühekordsete tankitõrjelaskude või ülimoodsate rakettidega, on paljuski soomustehnika ühekaupa hävitamine. Sõdurite meeskond teeb oma lasu ära ja vahetab positsiooni, et teised soomusmasinad, neid toetav suurtükivägi ja õhuvägi neid hakklihaks ei teeks. Tugevama kolonni vastu polegi ühel meeskonnal tihti üle ühe tankitõrjelasu praktiline teha.
Reservarmee võimaldaks aga üsna kiirelt koondada kümneid tuhandeid mehi. Sel juhul võib paarisajameheline üksus varitseda kolonni, anda selle pihta kiirelt tuld ja hajuda metsa ära, enne kui vaenlane vastata jõuab. Reservarmee võimaldab lihtsalt mobiliseerida nii palju mehi, et mõne kilomeetri kaugusel oleks sama soomuskolonni ootamas teised varitsejad, esialgne üksus tuleks aga ka peatselt tee äärde tagasi uut vaenlaste kolonni jahtima. Nii jahvatatakse vaenlase väed vähehaaval puruks. Vastase soomuskolonne tuleb närida, mitte Eesti riigikaitset.
Reformierakondlased küll üritavad elukutseliste kaitseväelaste vähesusele vastata viitega Kaitseliidule, ent Kaitseliit sõltub oma meeste väljaõppes ajateenistusest, ilma selleta jääb kaitseliitlaste väljaõpe kiduraks.
Ajateenistusel on mõtet siis, kui ajateenijaid valmistatakse tõsimeeli ette selleks, et neid reservist tagasi kutsuda riiki kaitsma, kui selleks vajadus tekib. Teadmine, et seda tehes õpitakse riiki kaitsma, annab ka mudas roomamisele või lumehanges varitsuse harjutamisele teatava väärikuse. Reformierakond tahaks seda väärikust ära võtta, muutes ajateenistuse pikaks tööintervjuuks, et kaitsevägi saaks ajateenijate seast endale mehi valida.
Reformierakond üritab kõigepealt ajateenistusest lusikaga selle tuuma välja koukida, ja kui see tehtud, siis teatatakse, et ajateenistus on oma mõtte minetanud ja tuleb kaotada.
Nende valimiste ajal on vaid IRLil välja käidud rahvuslikke huve kaitsev riigikaitseprogramm. Vaid meie toetame ajateenistuse säilitamist ja kaitsekulutusi 2%tasemel SKTst. Nendele, kes hoolivad riigi kaitsest, peaks see olema kaalukas argument.
esmaspäev, 6. detsember 2010
ERSO saab 5 miljonit lisaraha
Riigikogu rahanduskomisjonis olid täna arutusel viimased parandusettepanekud järgmise aasta riigieelarvesse. ERSO ümber toimuv on jõudnud niikaugele, et asutuse arved on arestitud, palgad välja maksmata ja projektide tulevik tume. Ei ole mõtet rääkidagi avalikust tülist maestro Neeme Järviga. Otsustasime rahanduskomisjonis Reformierakonna ja IRLi ettepanekul eraldada ERSOle 5 miljonit krooni lisaraha tegevustoetusteks. Vast saab see piinlik lugu lõpuks lahenduse.
Samas tuleb mainida ka muid positiivseid samme. Saarte praamiühendus sai 28,3 miljonit krooni lisaraha, et saarte elanike transport neile odavamaks muutuks.
Samuti sai toetuse õiguskantsleri taotlus laste ombutsmani sisseviimiseks ning KOVide kontrolli tõhustamiseks 6 miljoni krooniga. Ja häid ettepanekuid oli veelgi.
Ennen teist lugemist tõstsime toimetuleku piiri 1200 kroonini, kuid siis tegi Keskerakond möllu öö läbi.
Loodan, et seekord opositsioon toetab kolmapäeval järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist.
Samas tuleb mainida ka muid positiivseid samme. Saarte praamiühendus sai 28,3 miljonit krooni lisaraha, et saarte elanike transport neile odavamaks muutuks.
Samuti sai toetuse õiguskantsleri taotlus laste ombutsmani sisseviimiseks ning KOVide kontrolli tõhustamiseks 6 miljoni krooniga. Ja häid ettepanekuid oli veelgi.
Ennen teist lugemist tõstsime toimetuleku piiri 1200 kroonini, kuid siis tegi Keskerakond möllu öö läbi.
Loodan, et seekord opositsioon toetab kolmapäeval järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist.
Tellimine:
Postitused (Atom)