Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu ja head inimesed, kes meid jälgivad, eelkõige erivajadustega inimesed! Ma tahan kõigepealt tänada Puuetega Inimeste Koja juhti Monika Haukanõmme ja 3500 allkirjaga petitsiooni üle andnud inimeste esindajat Tiia Sihverit, kes andsid täna meile pildi sellest, mida erivajadustega inimesed tegelikult mõtlevad töövõimereformist ja mis on nende mured.
Siin saalis on kõlanud palju poliitilisi süüdistusi, aga see ei ole mitte töövõimereformi sisu. See, et poliitikud omavahel kemplevad, on ju tavapärane, eriti enne valimisi, aga see ei aita kuidagi edasi lahendamaks puuetega- ja erivajadustega inimeste probleeme. Marju Lauristin ütles esmaspäevases Postimehes sellised sõnad: „Kogu see töövõimereform on kogu puuetega, erivajadustega inimeste probleemidest vaid üks kümnendik või üks kahekümnendik ja mitte rohkem.“
Selles mõttes ta tabas märki, et kui me vaatame ministri ja valitsuskoalitsiooni positsiooni ja selgitusi, siis ega töövõimereformi eesmärgi vastu ei räägi ju mitte keegi – mitte ükski erakond ja veel vähem puuetega ja erivajadustega inimeste esindajad. Me ju kõik teame seda, et meie riigi areng on olnud tormiline, me oleme tegelenud pigem silmaga nähtavate ja kätega katsutavate probleemidega, aga täna, seoses töövõimereformiga, on meie ees laotunud kõik see varjatud maailm, mis on muutunud ja mis näitab ilmekalt just nimelt erivajadustega ja puuetega inimeste probleeme.
Need probleemid on sellised, mida meie saame lahendada. Ka puudega inimesed tahavad aktiivselt osaleda ühiskonnaelus. Nad tahavad oma võimete kohaselt käia tööl ja selle jaoks ongi töövõimereform ellu kutsutud.
Küsimus on lihtsalt selles, et see plaan, mis riigil on, selle eeldused on meil tegemata. Ma räägin just nimelt meil kõigil, kes on siin vabariigis olnud võimul. Ma ei süüdista siin ei tänast koalitsiooni, ega eilset koalitsiooni. Ma ei süüdista ka praegust peaminister Taavi Rõivast, kes oli eelmises valitsuses sotsiaalminister ja kes on selle töövõimereformi ette valmistanud. Ma juhin tähelepanu selle konflikti sisule ja selleks sisuks on konkreetsed meetmed – et erivajadustega inimesed saaksid tulla kodudest välja, et nad saaksid aktiivselt osaleda selle töövõimereformi eesmärkide saavutamisel.
Meie seas istub täna üleval rõdul Tom Rüütel, kes omandab magistrikraadi Tallinna Ülikoolis. Ta on lõpetanud tavakooli, aga tema vajadused on sellised, et selleks, et ta saaks oma erialast tööd teha, võib-olla 100%, võib-olla 150% peab ta saama kodust välja. Ta ei suuda ise ennast riidesse panna. See on tema probleem, miks ta ei saa olla aktiivne nendes tööturumeetmetes, miks ta ei saa tegelikult tööle minna. Ja see on üks nendest konkreetsetest, väga spetsiifilistest probleemidest, mida meie peame lahendama. Neid probleeme on tuhandeid, igal inimesel, kes on erivajadusega, kes on puudega, on see probleem väga erinev.
Kahjuks seesama töövõimereform oma kaasnevate seadustega neid probleeme ei lahenda.
Küsimus on, kuidas neid lahendada? Need on ju senimaani lahendamata. Üks tee ongi see, mida ka puudega inimesed on ette pannud, et vähemalt mingis osas kehtestaksime üleriigilised standardid nendele teenustele, nii et need on kohustuslikud, kõigile kättesaadavad, vaatamata sellele, millises omavalitsuses need konkreetsed inimesed elavad. Need on tugiisikuteenus, need on isikliku abistaja teenused, need on transporditeenused, need on kõik need eeldused, et üldse see töövõimereform sisuliselt saaks tööle hakata ja see on ju tegelikult kõigile arusaadav. Ma ei usu, et meie ministrid, eelkõige Helmen Kütt, sellest aru ei saa. Ma arvan, et ta saab väga hästi sellest aru. Ma saan aru ka tema raskest olukorrast, kuna mul on tunne, et hetkel on lihtsalt sõlmitud poliitiline kokkulepe, et see töövõimereform tuleb siin vastu võtta sellisel kujul, nagu ta on. Ma pean tunnustama tõesti, vaatamata sellele, et sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof mind siin juba ründas, et sotsiaalkomisjon on üritanud teha tõesti maksimaalselt tööd, viinud sisse parandusi, aga seesama eeldusprobleem on senimaani lahendamata ja seda kahjuks see töövõimereformi seadus ei lahenda.
Veel üks eraldi teema, mis on olnud minu südamelähedane teema. Kui me ei räägi mitte ainult sellest eelnõust, vaid sellest, mis on selle töövõimereformi eesmärk – aidata need inimesed tööturule, kes on jäänud erivajaduste või puuete tõttu tööturult eemale. Ja üheks väga suureks grupiks on omaste hooldajad. Nad hooldavad just nimelt neid inimesi, kellele on see töövõimereform mõeldud, kes on ise terved inimesed, nad on haridusega, nad on tööturult ära tulnud selleks, et kodus oma lähedaste eest hoolitseda. Aga nendega, kes oleks kõige lihtsamini võimelised tulema tööle tagasi, töövõimereform ei tegele. Neid inimesi on 13 000, kes on ametlikult võtnud ennast arvele hooldajatena, aga neid on tegelikult palju-palju rohkem meie ühiskonnas. Meil oleks vaja just nimelt neidsamu teenuseid, standardeid üle Eesti kehtestada, et võimaldada neil kas või osalise tööajaga osaleda aktiivselt ühiskonnas, käia tööl, et nad saaksid panustada majanduslikult paremini omaenda perekonna ellu – sellesama puudega või erivajadusega inimese ellu, et aidata teda. Aga need teenused on täna puudu ja neid teenuseid selle töövõimereformiga ei tule.
Kui me siin saalis arutame riigimehelikult selle töövõimereformi jätkusuutlikkuse üle – ma vaatan, et ülejärgmise kõnelejana saab sõna endine rahandusminister Jürgen Ligi –, siis ma olen küsinud, kas see töövõimereform on meile jõukohane ka siis, kui Euroopa rahad lõpevad 2020. aastal. Me teame tegelikult, et mille pärast seda töövõimereformi nii agressiivselt lükatakse valitsuse tasandil, selle töövõimereformi tulemusena need kulutused, mis on riigieelarves seoses töövõimetuspensionidega, järjest tõusevad. Aga peale 2020. aastat lükatakse need kulutused töötukassa õlgadele, mis tähendab seda, et need kulutused lükatakse riigieelarveliselt otsekulult ära ja neid hakkavad kinni maksma tööandjad ja töövõtjad oma töövõimetuskindlustusmaksust. See ei ole see teema, mida ma suudaksin siin praegu paari minutiga lahti seletada.
Kokkuvõttes ma tahan teile öelda, et see poliitiline mäng, mis siin käib, ei lahenda absoluutselt neid reaalseid probleeme, millega seisavad silmitsi need 100 tuhat inimest täna, kellele on mõeldud see töövõimereform. Ma loodan, et Riigikogu siin saalis, vaatamata sellele, millisesse erakonda kuulutakse – kas koalitsiooni või opositsiooni –, saab sellest aru. Ka seesama Tom Rüütel, et tema probleem oleks lihtsasti lahendatud, et ta oleks meie seas mitte ainult sellistel tähtsatel küsimustel, vaid ka siis, kui ta tööl käib. Ma sellepärast palungi võtta aeg selle töövõimereformiga maha ja teha ära just nimelt see osa, mis on täna puudu. Aitäh!
Kõne toimus 6.11.2014
Pildi allikas
