reede, 13. jaanuar 2012

Kandideerin IRLi aseesimeheks

kandideerin eelseisval IRLi suurkogul erakonna aseesimeheks ja tahan jagada oma mõtteid enne suurkogu.

IRLi ajalugu on olnud alates ERSP asutamisest 1988. aastal ka Eesti iseseisvuse taastamise ja meie rahvusriigi ülesehitamise ajalugu. IRLi põhimõtetele rajatud programm ja suured reformid on olnud meie rahvusriigi 20 aastase arengu aluseks.

Meie erakonna ajalugu on olnud liitumiste ajalugu ja need liitumised on põhinenud maailmavaatele, mitte isiklikele poliitilistele ambitsioonidele. Meie maailmavaade on rahvuslik-konservatiivne ja meie ülesanne on selle maailmavaate eest seisvad inimesed koondada üheks suureks jõuks, et rahvusriigi idee ka tänases muutuvas maailmas edasi püsiks. Mineviku vigadest õppides peame erakonnana suutma koos edasi minna, see on meie kohustus eesti rahva ees.

Seda kohustust oleme suutelised täitma aga ainult siis, kui me ise sisemiselt terved oleme ja endasse usume. Viimased kuud annavad meile rohkelt mõtteainet, kuidas taastada üksmeel ja viia erinevate organisatsioonikultuuride ühinemine lõpule maailmavaate pinnal. Meediavahendusel omavaheliste suhete lahendamine ei ole see, mida meilt oodatakse. Igas peres on probleeme ja need tuleb ausalt ja keerutamata selgeks rääkida ning lahendused leida. Elamislubade skandaal andis meile ainest sisekaemuseks, mille tulemusel peab sündima uus kvaliteet edasiminekuks. Ma loodan, et pärast erakonna suurkogu suudame täita meile pandud ülesannet välja pakkuda oma tee Eesti riigi edasise arengu kohta.

Me peame tegema enesekriitilisi ja tõsiseid järeldusi, et saaksime selge ja kindla pilguga vaadata silma oma valijatele. Inimesed vaatavad meie poole ja ootavad arveteklaarimise asemel visiooni eesti rahva tulevikule ja lahendusi oma muredele.
Eesti rahval on esimest korda oma ajaloos õnnestunud üles kasvatada terve põlvkond vabas Eestis sündinud noori inimesi ja olla olukorras, kus me saame oma vabaduse teed ja rahvuslikku potentsiaali edasi arendada. Sellist võimalust ei ole meil kunagi varem olnud ja me ei tea, milline on meie tegelik võimekus. Alati on meie püüdlused purustatud.

Me oleme saavutanud oma riigi püsimajäämise jaoks vajalikud eesmärgid - kuulume NATOsse, Euroopa Liitu, eurotsooni ja teistesse demokraatia põhiväärtuste eest seisvatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Kuid selleks, et rahvana areneda ja oma tulevikku kindlustada, peame seadma uued eesmärgid ning olema valmis langetama raskeid otsuseid. Kui me seda ise ei tee, tehakse meie tulevikku kujundavad otsused kellegi teise poolt.

Olen seisukohal, et IRL peab need eesmärgid sõnastama, koondades selleks tähelepanu rahva heaolule ja oma inimvara potentsiaali maksimaalsele avamisele. IRLi rahvusriikliku julgeolekut tagavate poliitikate kõrvale peab tõusma HOOLIVUS, mis on rajatud korras konservatiivsele rahandusele ja aktiivsele majanduspoliitikale.

Meie rahva kõige suurem probleem on piiratud inimressurss, ja see, et me ei ole suutnud selle potentsiaali maksimaalselt välja tuua. Kurvad näited tulevad välja Eesti Inimarengu Aruandest, mille järgi pea 13% meie täisealistest meestest omavad 9-klassilist või madalamat haridust. Pooled meie lapsed elavad üksi last kasvatavate vanemate hoole all, kellest enamus on vaesuspiiril või alla selle. Rahvastiku juurdekasvu jaoks oleks vaja kolme- või enama lapsega peresid, kuid ka nemad elavad täna alla vaesuspiiri ning sellest tulenevalt on kõigi nende laste arenguvõimalused oluliselt piiratumad kui see oleks vajalik meie tuleviku kindlustamiseks.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena tahan anda oma panuse, et IRL sõnastaks järgmise kahe aasta jooksul rahvuslikele huvidele rajatud hooliva konservatismi programmi, mille keskmeks on meie lapsed, pered ja aktiivsed eakad. Eesmärgiks meie rahva potentsiaali avanemine ning selge tee tulevikku. Tulevikku, mida me ei ole kunagi vaba rahvana saanud tunda.